­Perekond Meri ­saladuslik ­paohetk ­Soomes

28. septembril 1939 viib diplomaat Georg Meri oma pere Tallinna sadamasse. Ema Alice astub koos poegade, kümneaastase Lennarti ja viiese Hindrekuga auriku Aegna pardale, mis võtab koos 50 reisijaga suuna Helsingi poole.
Pealtnäha on see tavaline sõit liinilaevaga. Tegelikult põgenevad Merid hädaohu eest. Eestis valitseb veel rahu, kuid Läänes käib juba kuu aega Teine maailmasõda.

Samal päeval toimub kaks jahmatavat sündmust. Wehrmachti ülemjuhatus teatab Varssavi tingimusteta alistumisest Saksa vägede ees. Punaarmee on tunginud Ida-Poolasse ja võtnud kümneid tuhandeid vange. Berliini ja Moskva partnerlus kustutab Poola riigi maailma kaardilt.

Eesti välisminister Karl Selter kirjutab 28. septembril Moskvas alla dokumendi, mida ajakirjandus nimetab "vastastikuseks abistamispaktiks". See toob Paldiskisse, Hiiumaale ja Saaremaale Nõukogude mere- ja lennuväebaasid.

Georg Meri on viibinud enne seda kaks nädalat Moskvas komandeeringus. See 38aastane mees on kõrge riigiametnik, Eesti välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor. Ta peab kaubanduskõnelusi Nõukogude väliskaubanduse rahvakomissari Anastass Mikojaniga.

"Naasnud Moskvast, ostis mu isa kohe kolm piletit ja saatis mu mitte midagi aimava ema talle põhjust mainimata koos kahe lapsega Soome," meenutas Lennart 1999. aastal.

"Elasime Helsingi raudteejaama lähedal ilusas võõrastemajas. Me polnud ainus Eesti perekond, kes oli siin varjupaiga leidnud. Ka Harald Velner, Eesti suurima ajalehe Päevaleht omanik, elas koos abikaasa ja kahe tütrega samas majas."

"Mu isa oli selgitanud, et tema kui riigiametnik ei tohi Eestist lahkuda. Kui aga kriis kätte jõuab, leiab ta tee, kuidas meile Soome järele tulla. Nõnda veetsime Helsingis umbes kuu aega."

Kui Lennart oma lapsepõlves toimunud dramaatilist sündmust 60 aastat hiljem kirjeldas, siis vedas mälu teda alt. Eesti riigiarhiivis säilitatavad piiriületuse nimekirjad ja Alice'i välispassi löödud templid räägivad Meride põgenemisest hoopis teistsugust lugu.

Alice naaseb Tallinna sadamasse juba järgmisel päeval, 29. septembril. Ta tuleb üksi, sest on jätnud Lennarti ja Hindreku Helsingisse. On ebatõenäoline, et lapsed on omapäi, küllap kannab keegi usaldusväärne täiskasvanu nende eest hoolt.

Ei lähe nädalatki, kui Alice otsustab lapsed koju tuua. 3. oktoobril istub ta Tallinnast Rootsi lendavale reisilennukile, mis teeb vahemaandumise Helsingis.

4. oktoobril sõidab ema koos poegadega aurik Aegna pardal Eestisse tagasi. Reisijate hulgas on juhtumisi ka poliitik Jaan Tõnisson, diplomaat Eduard Laaman ja nahakunstnik Eduard Taska.

"Me võtsime takso, sõitsime koju - isa ei teadnud meie naasmisest midagi. Maja oli vaikne ja tühi," kirjeldas kojutulekut Lennart.

"Täpselt kümme minutit pärast viit kuulsime isa võtit lukus ragisemas, peitsime end ära nagu väikesed indiaanlased ja kui ta siis hallis seisis ja mantlit nagisse riputas, sööstsime oma peidupaigast indiaanlaste sõjahüüuga välja ja tormasime tema juurde."

"Seda tunnete segu - rõõmu ja jahmatust ühteaegu -, mis ta näolt paistis, ei unusta ma iial. Ta tegi emale etteheiteid ja ema vastas: "Ah, see kõik on ju rumalus. Sul on alati oma poliitilised ideed, mida mitte keegi ei jaga. Miks me peame raha raiskama mõnes Helsingi hotellis?""

Sellist tüli pole Meride kodus enne olnud. Nooremale vennale Hindrekule jäävad meelde isa sõnad: "See oli viimane šanss, peatselt katkeb ühendus muu maailmaga, võivad alata arreteerimised."

Katke Tarmo Vahteri raamatust "Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik". Eesti Ekspressi Kirjastus. Tallinn 200