NATO: govorim po-russkii

NATO olemust edasiandvatest aforismidest on kõige kuulsam järgmine: “hoida ameeriklased sees, sakslased maas ja venelased väljas”.

Pärast Lissaboni see enam ei kehti. Võiks väita, et nüüd on kõik vastupidi – ameeriklased välja, sakslased püsti ja venelased sisse.

Alustame venelastest. Vaadates neid “püsti tõusvate” sakslaste silmadega. Läinud aasta märtsis avaldasid neli saksa asjatundjat arvamust, et Venemaa tuleks samm-sammult NATO täisliikmeks muuta. Põhjendus? Euroopa julgeolek on võimalik vaid koos Venemaaga, aga mitte Venemaa vastu. Nelja targa nimed on Volker Rühe (Saksa LV kaitseminister 92-98), Klaus Naumann (NATO sõjalise komitee ülem 96-99), Frank Elbe (Saksa välisministeeriumi “staardiplomaat”), Ulrich Wasser (Saksa kaitseministeeriumi planeerimisosakonna ülem Rühe ajal).

Pensionärid võivad vabal maal kirjutada, mida tahavad, ent kummalisel kombel läks nende sõnum kokku Lissaboni kohtumise kommünikeede üldise vaimuga.

Maailma kõige edukam sõjaline liit läbi aegade otsib oma olemasolule uut mõtet samamoodi nagu Eesti riik pärast suurte ülesannete täitmist. Afganistan ei ole suur ülesanne (see on läbikukkumine), küll aga võib leida ajaloolist formaati sõpruse sõlmimises Venemaaga.

Et saada sõbraks, tuleb leida ühine vaenlane.

Moskvale sisendatakse praegu, et tema põhivaenlane luurab lõunapiiri taga. Ei, see pole Hiina. See on islami fundamentalism. Sama vaenlane mis Läänel. Moskvas saadakse mingites ringkondades sellest aru, aga traditsioonid sunnivad ikkagi põhivaenlast nägema Läänes. Sergei Eisensteini filmis “Aleksander Nevski” ütleb Jäälahingu võita juba filmi alguses, et tatarlastest ja mongolitest hullemaks vaenlaseks on Saksa ristirüütlid.

Tõsi on ka see, et suurriigi ambitsioonidega maa ehk Vene Föderatsioon vajab oma suuruse näitamiseks ka tõeliselt suurt vastast. Selleks sobib NATO ideaalselt. Räbaldunud mudžaheedid Kesk-Aasia mägedest pole seda mitte.

Sakslastest. Neil on küpsenud otsus minna üle sõjaväekohustuselt palgaarmeele. Kõlavad samad põhjendused mis selle idee üleskütjatel Eestis. Vaid kutseline sõdur suudab täita moodsa sõja kõrgeid nõudmisi, ülejäänud mehed tegelgu millegi kasulikumaga, ja nii edasi.

Kummalisel kombel ei tunta NATOs Berliini plaanidest rõõmu. See tähendaks Saksamaa sõjalise võimekuse langust. Kui möödunud sajandi esimesel poolel oleks selle üle ainult rõõmustatud, siis nüüd tuntakse pettumust.

Ameeriklaste väljapuksimisega on keerulisem lugu. Vaatlejad osutavad Lissaboni tippkohtumist kommenteerides kummastavale asjaolule, et kõigi tähtsate küsimuste kõrval mindi seal vaikides mööda Euroopasse paigutatud Ameerika vägede edasisest saatusest. Jäävad siia? Kui kauaks? Kui arvukalt?

NATO on Euroopa tandril venelastest tavarelvastuse ning vägede poolest üle. Venelased saavutavad tasakaalu taktikalise tuumarelvaga. Ameeriklastel on seda 400 ühikut lahinguvalmiduses ja sama palju reservis. Venelastel on need arvud hinnanguliselt 2000 ja 3400.

Jutt on samadest relvadest, mille paigutamisega Kaliningradi oblastisse anti Obama administratsioonile teada, et Moskvale ei meeldi Ühendriikide raketikilbi osiste ehitamine Poolasse ja Tšehhi. Sõnum jõudis pärale – Washington annulleeris eelmise administratsiooni plaani.

Venelastel on taktikalist tuumarelva mitu korda rohkem kui ameeriklastel, aga mis veel hullem, neil on ka plaanid selle relva kasutamiseks. Ameeriklastel seevastu puuduvad plaanid, kuidas seda relva NATO ühisoperatsioonidel kasutada.

Euroopas on taktikaline tuumarelv ladustatud Saksamaale, Hollandisse, Belgiasse, Itaaliasse ja Türki.

Saksamaa ja tema Beneluxi naabrid unistavad tuumavabast Euroopast, soovides Ameerika relvade äraviimist. Mõned Ida-Euroopa riigid (arvake ära, kes) ja Prantsusmaa seevastu tahaks ameeriklaste tuumaarsenali säilitamist.

Idaeurooplaste puhul on põhjus selge, ent mis on Pariisi motiiv? Raske öelda. Võib-olla on vähk sama kivi all, kus redutab ka Mistral-tüüpi dessantlaevade müümine Venemaale. Kui ameeriklased säilitavad oma tuumarelva Euroopas, võivad Prantsusmaa (ja Itaalia ja nüüd ka Saksamaa) müüa venelastele tavarelvastust nii palju kui nad tahavad. Tõrjudes kriitikute kartust igati loogilise oletusega, et nii kaua, kui ameeriklased hoiavad oma tuumarelva Euroopas, pole karta, et venelased kasutaks Prantsuse Mistrali või Itaalia soomukeid Euroopa tandril.

Niisiis – üks osa “vanadest” eurooplastest tahaks ameeriklaste tuumarelva lahkumist, teine osa tahaks selle jäämist.

Ameerika samas kärbib oma kaitsekulutusi. Nagu ka Euroopa riigid. Kui hakata Euroopas tavarelvastust ja sõjavägesid vähendama, löödaks kaht kärbest ühe hoobiga – esiteks kokkuhoid ja teiseks venelaste maharahustamine.

Rahunenud venelased võiks naasta Tavarelvastuse Piiramise Lepingu juurde (Conventional Forces in Europe), mis sõlmiti 1992. aastal, uuendati 1999. aastal ning milles osalemise venelased peatasid 2007. aastal. Ja võib-olla laseks nad siis ka Lääne vaatlejad oma taktikalise tuumarelva juurde ning ehk oleks isegi valmis selle Euroopa tandrilt ära viima.

NATO uus paleus on venelaste “sisselaskmine” ja see eeldab ühist vägevat programmi. Mingite vidinate transport Afganistani läbi Venemaa territooriumi ei ole piisavalt suur projekt.

Raketikilp oleks. Seesama projekt, millest Lissabonis nii palju räägiti. Kuidas Venemaa ja NATO hakkaks Euroopa ruumi koos kaitsma, ei kujuta keegi ette. Kuidas jagada tarkvara? Kuidas lasta (ebameeldivat) partnerit oma saladuste juurde? Venelastel on vastus valmis. Raketikaitse jagatakse sektoriteks: venelased vastutavad ida suunalt kaitsmise eest ning NATO valvas silm kiikab lõunasse või kagusse. Kuna Läänel tundub olevat Venemaa sõprust rohkem vaja kui vastupidi, võiks oletada, et järeleandmiste tegija sõjalistes küsimustes saab olema Lääs.

Põhimõtteliselt võiks ette kujutada olukorda, kus viie aasta pärast saabuvad Saaremaale esimesed vene sõdurid. Vene-NATO ühise raketikilbi projektiga.