Mida õpivad Eesti lapsed kahe aasta pärast

Lapsed, nende vanemad ja õpetajad leiavad, et praegune õppekava on vigane. Peamised hädad on järgmised.

• Lapsed tuubivad kõik pähe ning õpilased on koormatud. Õppekavas on liiga üldiselt kirjeldatud, mida laps peab oskama. Koolid, õpikukirjutajad ja eksamiküsimuste väljamõtlejad saavad tõlgendada nõudmisi erinevalt.

• Kuna õpetajad käivad õppeained läbi väga detailselt, nõuavad nad erialatunde juurde. "Praegune kokkulepe on, et jätkatakse siiski endiste mahtudega," ütleb haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Ain Tõnisson.

• Õppeained on omavahel halvasti ühendatud. Eri õppetundides räägitakse samadest asjadest, aga laps ei oska neid omavahel siduda.

• Lapsed ei oska õpitut tegelikus elus kasutada. Selleks on vaja anda rohkem aega aruteludeks, praktiliseks tööks ja õues õppimiseks ning õppekavas vähendada kohustuslike faktide hulka. Teoorias on see lihtne, aga tegelikult ootavad ees tulised vaidlused, missuguseid faktid on olulised ja missugused mitte. Oma aine olulisuse kirjeldamiseks on hea näide ühe õpetaja fraas: "Mis inimene temast küll saab, kui ta ei oska oda visata."

Uue õppekava tarvis on teadlased loonud ettekujutuse tuleviku kodanikust ja sellest, mida ta peaks oskama. Nendest teadmistest valmis vahetult enne jaanipäeva viimane versioon õppekava lähteülesannete kohta. Paika on ka pandud, et enam õppekava põhimõtteliselt ei muutu.

Spetsialistid said aru, et lihtsam on luua üldist visiooni ja rääkida lapsekesksest koolist või teaduspõhisest haridusest, aga raskem viia see õppeainete tasandile. Keerulisem ning vaidlusterohkem osa tööst õppekavaga seisab seega veel ees.

Kui õppekava jõuab 2010. aastal koolidesse, siis peavad õpetajad selle omaks võtma. "Kui sellega ei tule kaasa 16 000 õpetajat, siis on tulemuseks kaos," ütleb Tartu Ülikooli pedagoogikateadlane Edgar Krull.

Uus õppekava seab õpetajale kõrgeid nõudmisi: ta peab oskama juhtida arutelu klassis, seostada oma õppeainet teiste ainetega ja olema lapsele sõbralik partner.

Tallinna ülikooli pedagoogikateadlane Viive Riina Ruus juhib tähelepanu, et tuleviku kool on väga kallis: väiksemad rühmad, rohkem teaduskatseid, retked koolist väljapoole. Samuti peaks suurenema õpetajate töö õpilastega väljaspool tunde.

Lapsed kahe aasta pärast

Laps on rõõmsameelsem ja tal on parem tervis, sest koormus väheneb. Rohkem on praktikatunde ja arutelusid. Õppimine on mänglevam ja äratab lapses uudishimu. Samuti peaks vähenema surve kõike hindega mõõta. Õpetaja veedab lapsega rohkem aega väljaspool tunde. Suureneb huvitegevus koolides.

Tuleviku laps tunneb paremini loodus- ja täppisteadusi ning kool soodustab tema huvi tehnoloogia vastu. Riik annab nende ainete õpetamiseks rohkem raha. Laps kasutab õppetöös rohkem arvutit. Selle taga on Euroopa Liidu eesmärk muutuda juhtivaks teadmistepõhiseks majanduseks. Kuna samasugune eesmärk oli ka militaarse kallakuga Nõukogude Liidu haridussüsteemil, siis on meil liitlasmaade ees loodus- ja täppisteaduste valdkonnas edumaa.

Lapsel on rohkem õppetunde, kus arutletakse ja vaieldakse. Tunniplaanis ühegi õppeaine maht ei muutu ehk matemaatika ja eesti keele tundide arv jääb samaks. Samas võtavad looduses käik ja vaidlus rohkem aega kui õpetaja loengu kuulamine. Seega visatakse õppekavast osa fakte välja ja õpitakse vaid kõige olulisemat ja seda põhjalikult.

Ta saab hakkama muutuvas ühiskonnas. Laps käib koolis 12 aastat: selle ajaga toimuvad ühiskonnas suured muutused, seega peavad koolis õpetatavad ained pidevalt muutuma ja õpetajad peavad arvestama riigipoolse pideva õppekava kohandamisega. Õppekava ja kool peaksid pidevalt arenema ja õpetajad peaksid sellega harjuma. Vahest peaksid lapsed õppima tsiviilkaitset ja olema valmis tehnoloogiliste uuenduste vastuvõtmiseks.

Oskab leida seoseid eri õppeainete vahel. Lapse õppekava töötatakse läbi nii, et ta leiab ühisosa füüsikas ja keemias või keemias ja bioloogias ja teisteski ainetes.

Õppekava poliitikute küüsis

• Viimased kaheksa aastat on õppekava arendamine olnud poliitiliste tõmbetuulte käes. Õppekava arendajad jagunevad võistlevateks rühmadeks nii Tallinna sees kui ka Tallinna ja Tartu ülikoolide vahel. Tooni annab tavaline võimuvõitlus - kuidas ja mida lastele õpetada.
• 1996. aastal hakkas kehtima praegune õppekava, mis oli uuenduslik. Ka 2010. aastal kehtima hakkav õppekava peaks olema selle edasiarendus.
• 1996. aasta õppekava. Selle töötasid välja Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogikateadlased. Haridusministeerium tellis kavale ekspertiisi Soome koolivalitsuse spetsialistidelt. Õppetöö käigus selgusid uue õppekava puudused. Läks lahti mäsu, mis tõusude ja mõõnadega kestab tänapäevani.
• 1999. aastal jättis Isamaaliidu haridusminister Tõnis Lukas sinnapaika Tallinnas tehtud töö ja suunas õppekava edasiarendamise Tartu ülikooli juures asuva keskuse kätte.
• 2002. aastal läks koolides käiku õppekava, mis kehtib ka praegu.
• 2005. aastal saatis Keskerakonna haridusminister Mailis Reps laiali Tartus tegutseva õppekava arenduse keskuse ning kutsus Tallinnas ja Tartus konkureerivad rühmad uut õppekava looma. Akadeemik Anto Raukas kirjutas Õpetajate Lehes, et õppekavade ümber toimuv väitlus oli pigem isiklike arvete klaarimine kui soov asja kiiresti ja konstruktiivselt edasi viia.
• 2007. aasta mais (kui minister oli taas Tõnis Lukas) tuli kokku lepituskonverents ning tehtud tööst valmis 400 lehekülje paksune dokument. Repsi rühmade arendustöö tulemus kooli ei jõudnud.
• 2007. aasta lõpus kutsus Tõnis Lukas kokku uue nõukoja. Sellest on kõrvale jäänud nn Repsi spetsialistid, kel on põhjust suhtuda valmivasse töösse halvustavalt.