Lõunakorealased: “Kui tulebki sõda, siis las tuleb”
Lõuna-Korea pealinna Sŏuli elanikud ei tee Põhja-Korea sõjaähvardustest suurt välja.
“Aah, ma vihkan seda poissi!” hüüatab veidi üle 30aastane hosteli peremees Lee Du, nähes uudistes Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni nägu. “Kui minu töö poleks seotud turismiga, ei hooliks ma karvavõrdki, mida Põhja-Korea teeb. Aga nende ähvardav retoorika hirmutab turiste.”
Pyongyangi hiljutisele teatele, et kaks Koread on nüüd omavahel sõjaolukorras, vastasid Sŏuli elanikud õlakehitusega, sest ametlikult ei ole sõda kahe Korea vahel kunagi lõppenudki. Koolilapsedki rehmavad Põhja-Korea ähvarduste peale käega, öeldes: “Ära pane neid tähele, nad on peast segi. Me oleme sellest konfliktist nii tüdinud.” Tõesti, olukord on praegu pingelisem kui varem, aga kui tulebki sõda, siis las tuleb, me ei saa seda ju kuidagi ära hoida, ütleb Lee.
Sama arvavad paljud teisedki. Küll aga jõuavad vestlused Põhja-Korea teemal alati lõpuks kahe riigi taasühinemise lootustele. “Minu isapoolne vanaema jäi Põhja poolele. Me ei ole temast kunagi midagi kuulnud, kõik, mis me teame, pärineb uudistest,” ütleb 25aastane üliõpilane Kim Tae-heong. Ta lisab, et tema isa arvates peaks ta hakkama vene keelt õppima. “Vene keele oskus võib kahe Korea ühinemisläbirääkimiste ajal kasuks tulla. Põhja-Korea oli ju niivõrd kaua Nõukogude Liidu mõju all. Ja ilma Venemaa nõusolekuta ei toimu mingit ühinemist,” selgitab ta.
Kim lisab, et kõige rohkem mõjutab Põhja-Korea käitumist muidugi Hiina. “Hiinale on Põhja-Korea olemasolu kasulik, sest see annab neile rahvusvahelistes suhetes mõjuvõimu. Ühinenud Korea oleks kindlasti USA-sõbralik, seega teevad hiinlased kõik, et ühinemist vältida,” ütleb ta. Seepärast ei usu ta, et ühinemine oleks niipea võimalik.
Lõunakorealased peavad kõige tõenäolisemaks seda, et praegune pingeline riikidevaheline sõnelus kulmineerub mõne väikese piiriäärse konfliktiga. Viimati toimus sedalaadi tulevahetus 2010. aastal, kui Põhja-Korea avas tule piirilähedase Yeongpyeongi saare pihta ja neli inimest sai surma. Ettevaatlikumad korealased soovitavad turistidel praegu kahe Korea vahelise piiri lähedale minekut edasi lükata, sest minevikus on põhjakorealased mõnikord tähelepanu püüdmiseks välismaalasi (pant)vangi võtnud.
“Otsustasime igaks juhuks demilitariseeritud tsooni mitte minna. Ma ei taha, et minu pihta tulistataks,” ütleb nädalaks Lõuna-Koreasse puhkama tulnud malaislane Amir Sean Ashari.
“Mina ei usu, et see nii ohtlik on. Aga ma jätsin minemata sellepärast, et demilitariseeritud tsooni sõitmine on liiga kallis,” lisab tema sõber Ben Fowler. Kahe Korea vaheline demilitariseeritud tsoon asub Sŏulist vaid tunni kaugusel, kuid sinna minek maksab turistidele üle 50 euro.
Kui üksikud reisiplaane muutnud välismaalased kõrvale jätta, jätkub elu Lõuna-Koreas tavapärast rada. Isegi kohustuslikku kaheaastast ajateenistust täitvaid noormehi lastakse puhkusele samasuguse graafiku järgi nagu ikka.
Sõjaväevormis noormees, kes veedab oma vaba päeva kaubamajast tüdruksõbrale kingitust otsides, sõpradega kohvikus saiakesi nosides või vanematega restoranis süües, on tänavapildis sage nähtus. Isegi neid sõdureid, kes parasjagu puhkusel ei ole, võib tihti näha hulgakesi muuseume ja paleesid külastamas, sest ajateenistus näeb ette ka kohustusliku kultuuriprogrammi.
Artikli autor töötas Ekspressis praktikandina ja õpib praegu Sŏulis.
