Lapsetoetused innustavad eluheidikuid lapsi sünnitama. Mida teha?

“Sotsiaalrahad on õrn teema, sest kõiki neid kiputakse ka kuritarvitama,” ütleb Riigikogu liige, viie lapse ema Liisa-Ly Pakosta (IRL). Ta räägib, et vanasti reageeris ühiskond sellistele õuduslugudele kohe, sest lapsed olid suur väärtus tulevase tööjõuna ja nad võeti suutmatutelt vanematelt pikema jututa ära. Praegu on aga esimene kord inimkonna ajaloos, kus mitu põlvkonda ei kasva koos ning pole vanavanemaid ega vanavanavanemaid laste kasvatamisel silma peal hoidmas ja õpetust andmas. Kuritarvituste kõrval on ka palju täielikku oskamatust.

Pakosta meelest oleks üks paremaid võimalusi olukorra parandamiseks luba asendada kahtluste tekkimise korral raha maksmine asjade andmise või teenuste osutamisega, olgu nendeks kas või riided ja raamatupoe kinkekaardid. “See on küll sekkumine eraellu, aga lapse huvid on tähtsamad!”

Ka Andres Võrk uurimiskeskusest Praxis leiab, et selline süsteem aitaks vältida olukorda, kus lapse toetuseks mõeldud raha ei kasutata lapse hüvanguks.

“Selline süsteem annaks vanematele motivatsiooni end parandada,” ütleb Pakosta. “Vanemad peavad tõestama, et nad saavad hakkama. Alles siis hakkaksid nad uuesti raha enda arvele saama.

Paraku pole selline käitumine veel Eestis võimalik.

Teine Riigikogu liige Eiki Nestor (sotsid) ütleb, et ta surus omal ajal lastetoetuse seadusse sisse punkti, et kohalik omavalitsus võib vajadusel maksta lastetoetusi hoopis vanaemale või onule või mõnele muule inimesele, kui need tegelevad reaalselt laste kasvatamisega. (Kõnealuses loos selliseid hoolitsejad puudusid.)

Kindlasti aitaks kaasa parem väärkohtlemise alane harimine, varajase märkamise õpetamine. “Terve Euroopa on hakanud sellele tähelepanu pöörama. Sotsiaaltöötajad, kohtunikud, politseinikud – nad kõik vajavad rohkem koolitust,” ütleb Pakosta. “See on kindlasti ka Eesti probleem.”

Eesti vajab ka rohkem lastekaitsjaid. Sotsiaalminister Hanno Pevkur (Reformierakond) teatas aasta tagasi Riigikogus, et Eestis on üks lastekaitsetöötaja 1400 lapse kohta, kuigi peaks olema üks töötaja 1000 lapse kohta. Vaid 37 protsendil linnadest ja valdadest oli oma lastekaitsetöötaja. Olemasolevad lastekaitsjad on sageli tööga üle koormatud, neil ei jätku aega ega võhma kõigi abivajajatega tegeleda.

Ja lõpuks peab rahvas muutma oma arusaamu. Pevkur teatas, et lapse füüsilist karistamist aktsepteerib tervelt 47 protsenti Eesti elanikke, täiskasvanu karistamist vaid 6 protsenti. Kas ühiskond vajab selget sõnumit, et kehaline karistamine on lastevastane vägivald ja lapse inimväärikust alandav käitumine, mitte kasvatusmeetod?

Aasta jooksul arvele võetud vanemliku hoolitsuseta ja abi vajanud kuni kahe aasta vanuste laste suhe elussündidesse, protsenti

Allikas: stat.ee

Mis toimub? Mullu sündis Eestis 15 825 last, mida oli kuus protsenti rohkem kui viis aastat varem. Vanematelt ära võetud ja abi vajanud väikelaste arv kasvas samal perioodil 247 pealt 327 peale ehk 32 protsendi võrra. See võib ühest küljest tähendada, et elu heidikud on hakanud rohkem lapsi tegema, teisest küljest aga osutada hoopis ­lastekaitsjate paremale tööle. Või siis esinevad mõlemad variandid korraga.

Vanemliku hoolitsuseta on laps, kelle vanemad on kuulutatud teadmata kadunuks, teovõimetuks; kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud või kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta mõnel muul põhjusel.