Kuidas saada 30 000 kroonist emapalka? [nüüd täispikk lugu]
Hoolimata masust on Maril ja Andresel täna Eestis hea aeg. Mõne kuu pärast sünnib nende perekonda esimene laps. Nagu igale beebit kasvatavale vanemale, hakkab riik ka Marile emapalka maksma.
Mari tulevane emapalk on maksimaalselt suur. Pärast maksude mahaarvamist kannab sotsiaalkindlustusamet naise pangaarvele iga kuu 24 748 krooni.
Nii suurt emapalka teenib Eestis täna ligi 900 inimest. Nad moodustavad kõigist vanemahüvitise saajatest viis protsenti.
Mari emapalga teeb tõeliselt tähelepanuväärseks tõik, et naine pole kunagi varem nii palju teeninud. Väikese eraettevõtte raamatupidajana on ta saanud Eesti keskmist palka.
Oma kõrge emapalga eest võlgneb Mari tänu vanemahüvitise seadusega seotud pettusele, millest noored pered praegu palju räägivad.
Nimelt maksab riik naistele emapalka selle järgi, kui palju nad aasta enne sünnitust teenisid. Käesoleval aastal on ülemmääraks 30 729 krooni ja seda see pere sihtiski. (Siis polnud veel teada, et valitsus tõstab ülemmäära järgmisel aastal 35 316 kroonile.)
Ülesanne nr 1: Kui palju peab Mari maksimaalse emapalga saamiseks teenima? Mari selgitas selle välja lihtsa korrutustehtega:
12 kuud x 30 729 krooni = 368 748 krooni.
Aga Mari saab vaid keskmist palka. Tema aastasissetulek on 146 100 krooni, mis teeb naise keskmiseks brutokuupalgaks 12 175 krooni. Täpselt sama suur oleks ka Marile riigi poolt makstav igakuine vanemapalk.
Kuidas õnnestub Maril hakata saama maksimaalset 30 729 kroonist emapalka? Väga lihtsalt. Et edasiste arvutuste jälgimine oleks kergem, eeldame, et naine ei olnud sel aastal kordagi haiguslehel.
Maksimaalse emapalga saamiseks vajab Mari lisasissetulekut.
Ülesanne nr 2: Kui palju peab Mari juurde teenima? Vastuse saab Mari lihtsa lahutustehtega:
368 748 krooni - 146 100 krooni = 222 648 krooni.
Kuidas nii suurt summat kiiresti teenida? Kas otsida olemasoleva töökoha kõrvale teine töökoht? See Marile ei sobinud.
Esiteks on hea töö leidmine keerukas. Ja kõhus kasvava väikse inimesega on raske mitmel kohal korraga rabada.
Aga kes ütles, et Maril on tingimata vaja reaalset töökohta? Piisab ka fiktiivsest ametist, mis eksisteerib paberil. Nõukogude ajast teatakse ju, et tähtis on, mis on kirjas tööraamatus, mitte töö ise.
Mõistagi saab fiktiivset töösuhet sõlmida vaid inimesega, keda sina usaldad ja kes sind täielikult usaldab. Õnneks on Mari mehel Andresel väike erafirma.
Andres võttis oma lapseootel naise sinna raamatupidajana tööle. Kuigi tegelikult raamatupidajat vaja ei läinud ja ammugi polnud vajadust talle kõrget palka maksta.
Seadus käsitleb Andrest tööandjana ja Marit töövõtjana, kel on eraldi rahakotid. Tegelikus elus kasutavad nad oma raha muidugi ühiselt. Ehk firmajuht Andrese poolt oma naisele tehtud väljamaksed jäid perekonda alles.
Emapalga saamiseks loeb ainult see, et Mari palgalt oleks tasutud kõik vajalikud riigimaksud. Mari maksukulu kujunes järgmiseks:
- 33% määraga sotsiaalmaks:0,33 x 222 648 krooni = 73 474 krooni.
- 4,2% määraga töötuskindlustusmaks: 0,042 x 222 648 krooni = 9351 krooni.
• 21% määraga tulumaks (siin ei rakendu maksuvaba miinimum 2250 krooni kuus, sest see läheb maha juba Mari põhitöökohas, küll aga tuleb arvesse töötuskindlustusmaksu töötaja-poolne osa 2,8 protsenti): 0,21 x (222 648 - 0,028 x 222 648) = 45 447 krooni.
Kokku on Mari maksukulu 73 474 + 9351 + 45 447 = 128 727 krooni. Kõik need maksud tasub Andres riigile ausalt ära.
Ning Mari saabki poolteist aastat pärast lapse sündi kõige kõrgemat emapalka.
Võrdluseks: keskmise palga korral peaks Mari leppima igas kuus kõigest 10 091 kroonise vanemahüvitisega.
Nüüd kannab riik Marile puhtalt üle kaks korda rohkem ehk ligi 25 000 krooni kuus.
Ülesanne nr 3: Kui palju Mari tänu fiktiivsele töökohale rahaliselt võidab? Kas vaev ikka tasub ära?
Mari lahutab emapalgast Andrese firma poolt riigile Mari palga pealt tasutud maksud:
18 kuud x (24 748 - 10 091) - 128 272 = 135 566 krooni
Mari jagab selle veel 18 kuuga: 135 566 krooni : 18 = 7531 krooni.
Täpselt nii palju võidab Mari ja Andrese perekond iga kuu puhtalt.
Ent see on alles algus. Mari ja Andres unistavad juba teisest lapsest. Riigipoolne abi teise lapse tegemiseks pole olnud Eestis kunagi nii tugev kui tänavu.
Ka teise lapse eest hakkaks Mari saama maksimaalset emapalka. Ja kuna Mari on siis lapsehoolduspuhkusel, ei pea ta emapalga pikendamiseks vahepeal tööle minema ega Andres tema pealt makse maksma.
Ülesanne nr 4: Kui palju maksab riik hüvitist Mari teise lapse eest puhtalt kätte? Korrutame kuude arvu igakuise emapalgaga:
18 kuud x 24 748 krooni = 445 464 krooni.
Ülesanne nr 5: Kui palju toetab riik Marit kahe lapse sünnitamisel ja pooleteiseaastaseks kasvatamisel? Selleks liidame:
445 464 krooni 
+ 445 464
krooni = 890 928 krooni.
Kui aga Mari tahaks saada ka kolmandat last ja veel ühe põnni riburada ilmale tooks? Mõne aasta jooksul kolm last sünnitada ja nende eest pidevalt hoolitseda on kahtlemata väga väsitav.
Aga rahaliselt väga ahvatlev, sest kolme lapse eest saadav emapalk ületaks puhtalt kätte juba 1,3 miljonit krooni.
Kas keegi julgeb veel väita, et Eesti riigis ei tasu lapsi teha?
PS
Mari plaan paistab silma lihtsuse ja geniaalsusega. Kas riiki on võimalik tõesti niimoodi petta?
Saadame plaani sotsiaalkindlustusametisse kontrollimiseks. Sealt tuleb peagi vastus, et teoreetiliselt on selline kunstlik vanemahüvitise suurendamine täiesti võimalik.
Kui palju sellist skeemi Eestis kasutatakse, ei oska sotsiaalkindlustusameti PR-juht Elve Tonts öelda.
Nimelt puudub ametil pädevus hinnata, ega ole värske lapsevanema eest makstud sotsiaalmaksu fiktiivse töökoha loomise tagajärjel.
PPS
Mida arvab Mari plaanist sotsiaalminister Hanno Pevkur?
"Seda ma käsitlen küll pettusena," ütleb Ekspressi arvutustega tutvunud Pevkur. Ta möönab, et Mari ja Andrese käitumine võib olla isegi juriidiliselt korrektne, aga ei ole seda moraalselt.
Kas emapalk on muutumas samasuguseks nagu maadevahetus, kus õilsatel eesmärkidel loodud seadust hakati kuritarvitama?
"See ei ole hea paralleel," vaidleb Pevkur vastu. "Ma siiski usun, et pettusi on vanemahüvitiste seas kaduvväike osa."
Pevkur lubab vanemahüvitise seadust parandada. "See ei kannata oodata."
