Kuidas pank sundis pereema autost loobuma
"Mulle tuli kiri: "Teie liising lõpeb lähiajal, teatage, mida kavatsete edasi teha, kas ja millal ostate auto välja?" Maksta oli mul täpselt pool summat. Teise poole olin liisinguperioodi jooksul sendi pealt välja maksnud.
Vaatasin oma finantsidele tõsiselt otsa ja andsin endale aru, et mul ei vedele kuskil ligi 200 000 krooni, ühtki Ameerika onu pole ka siginenud. Otsustasin liisingut jätkata veel kolmeks aastaks. Seni olin maksnud ilusasti 5000 krooni kuus. Nüüd tegin graafiku, et maksaks 3000 kuus.
Nii jäik liisingfirma muidugi ei ole, et ladugu ma raha letti või toogu auto tagasi. Kuid eitav vastus soovile liisinglepingut jätkata tuli nii ootamatult ja veel vahetult enne lepingu lõppemist.
Mul oli selline tunne, nagu oleks taevast pussnuge hakanud sadama. Mul ei ole ju mitte iialgi mingeid võlgu ega maksehäireid olnud, ma olen nende pikaajaline klient! Mul on aegade jooksul olnud mitmeid miljoneid laene, ma pole maksegraafikute kuupäevi ületanud poole tunniga ka ega jäänud võlgu mitte sentigi!
Proua, kes minuga tegeles, oli igati kena inimene, aga ega temalgi mulle targemat öelda polnud, kui et neil on tingimused karmistunud. Ja see polnudki tema otsus, vaid komitee otsus.
"Meil ei ole mingisugust kindlustunnet, et te jaksate edaspidi maksta," teatati mulle. "Teie sissetulek pole meie jaoks enam piisav!" Kolm aastat oli piisav, aga nüüd enam mitte.
Läksin koju, öösel ei maganud, mõtlesin, et mis siis saab, kui nad mul auto käest ära võtavad: kuidas lapsed kooli saavad ja kuidas kogu see elu äärelinna eramus meil edasi läheb.
Olen neile koos intressidega 190 000 maksnud, nüüd võetakse auto ära, jään rahast ilma jalameheks ja ongi kõik!
Aga autot ma ära ei viinud. Nädal aega sõitsin n-ö mulle mittekuuluva autoga. Ja käisin muudkui pangas õiendamas. Sealt öeldi, et minu asi on komisjonis arutluses ja nii-öelda töös.
Olgu ette rutates öeldud, et ma sain oma tahtmise, aga see oli vaevaline kõigile osapooltele ja ma kinnitan, et kui mul ei oleks nii... kuidas öelda... intensiivset esinemismaneeri, siis poleks ma sealt oma autoga ära tulnud. "Ja kuidas te üldse julgete minuga niimoodi käituda, mina olen teid aastaid orjanud?" imestasin mina. Häälekalt. Leplikust ja viisakast kliendist oleks nad läbirääkimistel hooga üle sõitnud.
Nii. Esitasin siis nende päevade jooksul neile veenvaid argumente. Nemad omalt poolt olid niitideni lahti harutanud mu viimase kümne aasta era- ja ärielu. Kunagi ammu olid mu mehe nimel mõned kinnistud. Nüüd küsiti minult, kuidas mina selle või teise kinnistu omanikuks sain. Kogu mu maine vara oli üksikasjalikult kaardistatud. "Miks te seda või teist pinda välja pole rentinud?" küsisid nad. "Mis see teie asi on," imestasin mina. "Ma maksan kõikidelt oma üürituludelt tulumaksu." Ütlesin neile, et teist nii läbipaistvat klienti kui mina neil ei olegi! "Ja miks te nii vähe dividende oma firmast välja võtate," noomisid nad mind. No mul pole rohkem vaja olnud lihtsalt! Ainuke kompromiss oligi, et nõustusin oma firmast suuremas ulatuses dividende välja võtma, see rahustas neid.
Mina ei tea, mis nende autodega peale hakatakse. Need tagastatud autod ei ole tegelikult liisingfirma mure. Nad on teinud autoesindustega lepingud, et esindused peavad autod liisingfirmadelt tagasi ostma, seega nemad ei kaota mitte midagi. Kui mina oleksin oma auto tagasi andnud, siis oleks mulle auto müünud esindus pidanud selle liisingfirmalt tagasi ostma. Ja neil on vaja tagastatud autod varsti üksteise peale tõsta.
