08.07.2011, 07:46
Kuidas eriliselt tubli koduperenaine aeti läbi torude, muda ja okastraadi
Reporter Kirsti Vainküla kirjeldab oma üleelamisi kümne kilomeetri pikkusel "Kõva mehe jooksul”.
2. juuli kell 12. Päikese käes on 34 kraadi. Kui saabun Laagri külje all asuvale heinamaale, näen teiste seas üht kübaraga naist. Hmm! Enne Kõva Mehe Jooksu vaatasin üle eelmise kolme ürituse fotod. Ma tean, mis ees ootab – kübaraga ei tee siin midagi! Ikkagi kümme kilomeetrit. Korraldajaasjapulkadelt saan kaela terve hoiatustelaviini: tossudel peaks olema paelad (muidu jäävad mutta kinni – eelmisel aastal kadus neli paari!), päikeseprillidega ei maksa rajale minna (kes neid sealt mudast otsib?), oleks pidanud panema räbalamad riided (võivad rebeneda!). Näod minu ümber on enesekindlad, ja juba ma kardan - jääda kinni ja uppuda 160 sentimeetri sügavusse mudatiiki. Käin seda mitu korda vaatamas, püüan leida ühtlaselt halli veega tiigi madalaimat kohta. Õnneks kuulen, kuidas üks kahvatu tedretähniline naine kurdab stardikoridoris sõbrale, et hea, kui ta viimasekski jääb. Sekkun uljalt ja ütlen - eriliselt innustava häälega -, et viimasele kohale pretendeerin siiski mina. Esimene kilomeeter läheb üle mättalise heinamaa. Kõige rohkem murrab vaimu vaatepilt, kuidas kõik mööda kimavad. Isegi paar last. "Mul on oma rütm," kordan endale. Eesmärk on rada läbida, mitte võita (kuigi instinkt vaidleb vastu). Olen jooksnud vist ainult 500 meetrit, kui juba on tunne, et sellel kõigel pole tegelikult mõtet… Mis kõva mees ma siis ikka nii väga olen? Minu taga jooksev kahvatu tüdruk vaeb ilmselt samu küsimusi, sest pärast esimest kilomeetrit ta enam ei jätka. Ja siis läheb lahti.