"Kas liivakarjääri uputada või siinsamas jalad läbi lasta..."

Mina ei jaksaks selle kivimürakaga midagi teha. Liigutada jaksaks, aga sülle ei võtaks ja üle õue ei viiks.

Maiõhtul lendas see kivi ­Harjumaal Hara külas Kunnar Vahtrase aknast veerand üks öösel mürtsti sisse. Nagu granaat oleks lennanud vastu majaseina, niisugune oli mürakas. Siis lasti õue peal püssi ja korraga oli tuba vene pätte täis.

Rohelistes maskides mehed hüppasid Vahtrasele kallale, käed-jalad seoti kinni, kott tõmmati pähe, jahipüss suruti vastu kukalt. "A nu-ka dengi sjuda!"

Vahepeal käis osa seltskonnast Vahtrase pangakaardiga Kuusalus raha järel, teised tuulasid majas edasi. Tagasi jõudnud, olid mehed vihased nagu pühvlid, sest üle 25 000 nad ühel päeval välja võtta ei ­saanud.

Kuusalu vallavolikogu liige Vahtras oli juba kindel, et eluga ta ei pääse. Pätid pidasid aru, kumb plaan oleks parem - kas Vahtras liivakarjääri uputada või tal siinsamas jalad läbi lasta.

Hakati juba liivakarjääri poole minema, aga Vahtras ütles, et ise ei tule ma kuskile, tassite, kui tahate! Proovitigi tassida, aga lõpuks jäeti Vahtras põrandale maha ja tehti minekut. Perepilt võeti kaasa - kui politseisse lähed, siis näed, mis su lähedastest saab!

Vahtras ootas, kott peas, kuni pätid olid kadunud ja linnud metsas laulma hakkasid, ja keksis 10 cm haaval lähima naabrini, 600 meetrit. Selleks kulus ligi tund. Naabri juures helistas Vahtras politseisse. Käed olid üleni sinised, oleks köidikud veel mõni minut peal olnud, oleks tulnud oma ilusate käekestega hüvasti jätta, arvab Vahtras.

Politsei ei võtnud Vahtrase juttu esialgu tõsiselt. Neli-viis korda helistas politsei tagasi, et kas asi on ikka tõsine.

Lõpuks tundis politseinik muret rohkem selle pärast, et vahetus lõpeb ja kuidas ametiauto uuele vahetusele üle saaks antud.

Vahtrase lugu oli nii karm, et mehed tulid üle Juminda poolsaare Leesi rahvamajja kokku, ajasid hangud püsti ja ütlesid, et võtame midagi ette. Kaua me, kurat, laseme pättidel endal seljas istuda, teeme enda armee!

Paar nädalat varem oli Vahtrasel murutraktor ja trimmer ära varastatud, ja mitte mingid hädised aparaadid.

Relvaga ähvardades rünnati kevadel Kotka bensiinijaama. Ühelt külamehelt varastati elektrimõõdikud. Jne.

40 inimest arutas Leesi rahvamajas, mis siis edasi saab, ja otsustasid, et tuleb panna käima kohalikest meestest koosnev korrakaitseüksus ja tuleb hakata tegema patrullreide üle kogu Juminda poolsaare.

Talvik: "Mingit matšokultuuri me ei arenda, et kahuritorud akendest väljas. Aga kui mehed autodega patrulli lähevad, siis on iga auto peal ka relvaloaga mees. Üks külamees juba pakkus lahkelt, et tema maade peale võib lasketiiru teha, kus mehed saaksid harjutamas käia."

Mehed vaatavad Juminda poolsaare kümme küla kõik järjest läbi. Kui mõni kahtlane tegelane silma hakkab, astuvad juurde, küsivad, mis toimub, kuidas läheb ja et kas saab aidata. Kui vaja, teavitavad politseid.

Kell seitse ootab Leesi poe juures punane auto, plakat ukse peal.

Autos istuvad Aivar Hinn ja Toomas Möller, karvased nagu karud, kulmud kortsus, näod karmid. Kui ma parasjagu kuuri all muruniidukit rööviks ja sellised härrad tuleks juttu ajama, jookseks ma, nagu jalad võtavad.

Aivar on rahvatantsija ja surnuaiavaht ja endise abipolitseinikuna võib vabalt vastu ka paugutada, kui mõrtsukas tule avab.

Toomas on puutöömees, ja tema biitsepsite pealt võib ennustada, et ta saab mehejämeduse palgi ilma traktorita metsast koju.

Sõidame läbi kogu Juminda poolsaare - Juminda, Tapurla, Hara ja Virve, Leesi, Kiiu-Aabla, Kolga-Aabla, Pedaspea, Pudisoo.

Puude vahelt vilgub meri, ümmargune päike ja hilised ujumaminejad.

Mehed on juba mõnda aega patrullis käinud, surnuaiavaht Aivar näiteks tuleb õhtul rahvatantsutrennist, sõidab Leesi külla, vaatab vahepeal sisse Jumindasse või Tapurlasse, vaatab, kuidas on olukord sadamas, kuidas Leesi poe juures.

Seni on olnud vaikne. Pätti näeb suvehooajal Juminda poolsaarel harvemini kui karu. Inimesed on kodudes, autod õuedel, võõral inimesel on siia keeruline röövima tulla. Aga sügisesed pimedad õhtud on ees ja küll tuleb Juminda poolsaarel ka veel tegusamaid aegu! Politsei siia operatiivselt ei jõua ja turvafirmal läheb 20 minutit, enne kui kohale saab. Aga selle ajaga lükatakse maja kraamist tühjaks, nii et vähe pole.

Telefonihelin. Surnuaiavaht Aivari poeg uurib, et kuidas olukord on. "Olukord on kontrolli all!"

Kui ring tehtud, on läbitud kaheksakümmend kilomeetrit (täpselt!). Aega on kulunud kolme tunni kanti.

Kes bensiini kinni maksab?

"Praegu maksame ise."

Kolga-Aabla külas suvitav Mikko Fritze (sihtasutuse Tallinn 2011 juht) tegi ettepaneku, et Juminda korrakaitsjate toetuseks võiks korraldada kontserdi. Ja nii toimuski kolmapäeval Viinistu katlamajas Saksa Noorteorkestri kontsert ja raha kasutatakse embleemide ja plakatite, neoonvestide ja bensiini jaoks, mille mehed õhtuti maha sõidavad.
Artur räägib, et Juminda mehed pole sedasorti mehed, kes iga hinna eest õhtuti kaake taga ajaksid, aga olukord nõuab.

"Kui tahetakse elada lillelapse elu ja nautida päikesepaistet inimtühjas kohas, peab keegi neid lillelapsi ka kaitsma.

Kahjuks on see nii."

Talvik pöördus Kolga-Aabla mehe Aavo Ermeli poole (endine Tallinna peaarhitekt), et see kujundaks korrakaitsjatele plakatid - 60 cm laiad ja 20 cm kõrged -, mis saab magnetiga autoukse külge panna. Plakatid laskis trükkida Leesi küla mees Ants Viirmaa Stamplinest. (Muidugi mõista tehakse selliseid asju tasuta.)

Mis Kunnar Vahtrase röövijatesse puutub, siis politseil pole edusammudest midagi rääkida. Ja Vahtras on politsei tegevuse üle pehmelt öeldes pettunud.

"Mul hakkab juba tasapisi mulje tekkima, et uurimine ei jõuagi kuskile välja. Alguses lubati laialt, et siin on nii palju DNAd, et see asi lüüakse nädala paariga valgeks, aga ei midagi!"

Vahtrase arvates võiks politsei parem selgelt välja öelda, et nemad kurjategijaid ei püüa, nemad ainult registreerivad kuritegusid ja kõik. Siis teaks, mis samme ise ette võtta.

Vahtras lubab hakata akendele luuke ette panema ja tukk on tal nüüd ka õhtul televiisorit vaadates käe-jala juures.

Artur Talviku ettevõtmisse suhtub Kunnar Vahtras muidugi pooldavalt, sest mehed tahavad, et asi muutuks. Vahtras ise on nõus ka patrullis käima. Aga ta paneb meestele südamele, et nad palja käega patrulli ei läheks. Kui sul on ikka paadunud pätt jahipüssiga vastas, no mis asja sa, vaene hing, teed!

Kunnar Vahtrase kolm soovitust ­neile, kes elavad üksildases paigas

• Hoia kodus mõni tuhat krooni sularaha. Kui röövlitele veidigi raha anda, siis nad leebuvad - et pole ilmaasjata tulnud. Ja 3000-4000 krooni ei ole palju, kui on valida, kas saad kuuli kuklasse või ei.

• Kui võimalik, maga teisel korrusel - et röövlite käest üllatusmoment ära võtta.

• Kui elad päris üksi, tee naabrimehega kokkulepe, et see astuks õhtul korra läbi. Seob su vähemalt lahti, kui sa kinni seotud oled.

View Juminda in a larger map