Mart Viisitamm: “Helistasid…?”

Hilvi: “Ma ei saa sind üldse kätte. Ühesõnaga, HS (turismifirma töötaja – EE) tahab teada saada, et kas kõik on okei. Kas ta kinnitab niiviisi ära?”

Mart: “Jah-jah.”

Hilvi: “Mhmh… Ma ütlesin ka, aga mõtlesin, et ma igaks juhuks täpsustan. Ja teine asi – ta tahaks teada saada, kellele arve teha.”

Mart: “No arve tuleb teile, eks pärast paneme…”

Hilvi: (segab vahele) “No ei tule meile arve!”

Mart: “No loomulikult tuleb teile arve!”

Hilvi: “No ei tule meile arve!”

Mart: “Tuleb teile.”

Hilvi: “No mis ma teen selle arvega?”

Mart: “Maksad kinni, eks siis pärast…”

Hilvi: (segab vahele) “No ma ei saa seda panna sinna ju!”

Mart: “No kuule. Esiteks punkt üks – me saame alati ju tellida, eee… mingisuguse ürituse korraldamise teie käest… ja no vaadata, mis teie kirjutate, ja eks siis…”

Hilvi: “No… ma ei saa aru, mismoodi.”

Mart: (vihaselt) “No mina ei tea! Sina oled ettevõtte juhataja – lahenda see küsimus ära… ja kogu lugu!”

Hilvi: “Mh… mis sa karjud mu peale – ma ei oska seda lahendada.”

Mart: “No küsi Jaanuse käest siis nõu – ta on nõukogu esimees… Inimesed on ettevõtluses nii kaua olnud ja ei saa nüüd ühtegi arvet korra ära makstud – nagunii raha tuleb peale.”

Hilvi: “No me võtame siis selle arve sellest tuhande… sellest miljonist maha?”

Mart: (puterdades) “No miljonist ise seda te võite maha võtta, aga seda sa ei saa näidata niiviisi…”

Hilvi: “Noh?”

Mart: (kiiresti puterdades) “Et… väljastasid… nüüd tuleb siis… teeme mingisuguse lepingu, et me tellisime sellise asja… teilt… me maksame… ma ei tea… esimeseks oktoobriks… noh, kõik on…”

Hilvi: (segab vahele) “No teeme siis mingi… jah! Okei! Noh, niimoodi saab.”

Mart: “Makske see arve ära ja kogu lugu!”

Hilvi: “Jah.”