Olen üks Inno ja Irja Tähismaa blogi ohvritest. Sattusin sinna tellimustööna. Internet on muutumas paljudele pahatahtlikele inimestele lihtsaks ja riskivabaks töövahendiks.

Olen töötanud turunduse alal 13 aastat. Postitan aeg-ajalt ka Äripäevale lugusid teemadel, mida pean oluliseks või huvitavaks laiemale lugejaskonnale. Kõigi nende aastate jooksul on mu kirjutisi kommenteeritud minimaalselt. Selle aasta jaanuaris avaldas Äripäev minu loo. Mõne päeva pärast avastasin sealt mitmeid laimavaid kommentaare. Tagantjärele tarkusena oleksin pidanud oma hea nime kaitset juba tol korral nõudma Äripäevalt - kui nad peavad kirjutist avaldamise vääriliseks, siis on nende asi ka hoida minu mainet.


Aga see oli veel väga tagasihoidlik algus.

Edasi avastasin ennast I&I blogis Andrus Ansipi armukesena - seda polegi võimalik kirjeldada, mida tol hetkel tundsin. Asi pole mitte ainult selles, et ma ei tunne Ansipit ja pole teda ihusilmaga näinud. Kogu minu professionaalne elu on üles ehitatud heale reputatsioonile. Mul pole ühegi inimesega ühtki lahendamata konflikti, isegi ebaõnnestumised olen viimse sendini kinni maksnud, et säilitada head nime ja usaldusväärsust. Seda võib kinnitada enamik mu tööandjatest ja klientidest nii Eestis kui ka välismaal.

Eelkõige olid pilked suunatud just minu tööalaste tegemiste arvustamisele.

Õige pea sain aru, kes on selle taga. Seda järeldust polnud loogikat kasutades raske teha, kuid mõistus tõrkus uskumast, et üks vägagi tegus inimene võib seal taga olla.

Põhjusi selleks oli tal mitu. Esiteks konkurents - too inimene noolib projekte, mida mina olen juba teostanud mitmeid aastaid ja plaanin teha ka tulevikus. Teine põhjus tundub samuti uskumatu - et suurendada ühe kodulehekülje külastatavust, mis võimaldaks müüa seal reklaami (seda ühingut mainitakse nendes laimukirjades väga püüdlikult).

Tean seda eesmärki kõnealuse ühingu juhatuse koosolekutest, kus osalesin ajani, mil mõistsin, et kogu jama taga on tolle ühingu juht.

Kuid see pole veel kõik. Eespool mainitud inimene on põhjalik ning kui ta midagi ette võtab, siis korralikult. Lisaks saatis ta "sosina" Nelli Teatajasse. Selle loo puhul pani tõsiselt nördima ajakirjanduse moraalitunde puudumine.

Laimu lastakse levitada tuhandete inimeste hulgas täiesti anonüümsetel isikutel täiesti konkreetsete inimeste kohta.

Kui küsisin peatoimetajalt, kas nad teavad, et aitasid kellelgi süüdimatult laimu levitada ja kas nad on valmis andma selle IP-aadressi, kust "sosin" tuli, siis vastuseks kuulsin, et nad kaitsevad oma kirjutajaid. Seega anonüümne valetaja on olulisem kui tõde.

Ka "Reporteri" teleloos said I&I vabalt kuulutada, et nende kiusamise kampaania taga on Reformierakond ja Karin Kiviste. "Reporter" ei vaevunud isegi kontrollima, kas väide vastab tõele. Nad ei küsinud minu käest midagi. Olen täiesti apoliitiline isik ning seda on väga lihtne kontrollida erakondade nimekirjadest.

Laimukampaania korraldaja on teinud väga küünilise arvestuse - kui lugu vürtsitada poliitikaga, siis tekitab see väga paljudes inimestes juba ettevaatlikkust ja isegi kui nad seda ei usu, arvavad nad, et on mõistlikum ennast sellest eemal hoida.

Paraku annavad seesugused võikad võimalused inspiratsiooni ka teistele pahatahtlikele. See on lollikindel moodus, mida normaalsete moraalinormidega inimesed ei kasuta, kuid pahad seda enam.

Arvan, et tulevikus ohustab see tavainimesi isegi rohkem kui prominente, ja ei saa välistada enesetappe.

Tavainimestel ei ole seda n-ö vana tuntuse rasva, mis võiks nad immuunseks muuta (saan Hans H. Luigest väga hästi aru, miks teda lugu väga ei eruta).

Taban ennast aeg-ajalt paranoiatsemas, kas on ikka hea enda nimi alla kirjutada minu poolt teostatavatele projektidele või mitte. Olen kaalunud tõsiselt ka emigreerumist.

Kuid teiselt poolt tekitab see minus trotsi - kas me peame tõepoolest nende kurjade inimeste pärast põranda alla kolima? Kas me laseme neil tõepoolest ennast täiesti karistamatult tümitada? Olen Andmekaitse Inspektsioonile avalduse teinud ja kohtusse hagi esitanud, kuid menetlusaja jooksul saavad laimajad karistamatult teha sinust pulbri.

Arvan, et ajakirjandusel on siin väga suur roll ja võimalus juhtida tähelepanu sellele reaalsele demokraatliku ühiskonna ohule. Ekspressi artikkel oli esimene samm sellel teel. Teine samm võiks olla see, mida juba osa onlainväljaanded teeb - pahatahtlikud, mitte teemakohased kommentaarid lihtsalt kustutatakse. Kolmas võimalus on pöörduda Riigikogu poole, et tagada seaduste muutmise kaudu kodanikele operatiivne kaitse seesuguste rünnakute vastu.

Olen kohanud liiga palju suhtumist - s...a pole mõtet torkida, läheb haisema. Kuid kui me midagi selle vastu teha ei püüa, siis on see pahatahtlikele signaal - võib kõike kõigiga ja rohkem veel.