Jõulukingitus sohver Joosep Laiksoole

Need on perele teised jõulud ilma isata. Tarmo Vardja eluküünal kustus mullu 8. detsembril Mäol toimunud rängas liiklusõnnetuses.
Mullu valitses Vardjate juugendstiilis majas Nõmmel sügav lein. Kuid seekord on see 104aastane vitraažakendega ja kirikut meenutav kodu ootusärevuses, kuidas kujunevad jõulud ilma isata.
Küsimus pole selles, kes mängib seekord jõuluvana - seda rolli on alati kandnud keegi seitsmest lapsest - Markus (28), Rutt (26), Hanna-Maria (24), Taaniel (23), Toomas (20), Jaakob (16) või Eva-Liisa (13). Küsimus on hoopis, kes teeb seekord Tarmo asemel kingid, võtab üles lauluviisi või haarab kogu pere keskpõrandale puntratantsu.
Mitte et keegi selle pärast muret tunneks. Tarmo ei muretsenud ka kunagi. Muusikuna jooksis jõulude ajal ühelt konserdilt teisele, ent õigel ajal tuli koju kotitäie kingituste ja kahe suure kasti hea-parema toidumoonaga.
"Tarmo oli tohutult rõõmsameelne ja optimistlik. Ta ei hädaldanud kordagi, ehkki oli suure töökoorma all," ütleb pereema Liidia Vardja. "Alati aitas kõiki, kes abi palusid."

Jääb mulje, et Vardjate majas pole isa surma järel suurt midagi muutunud. Maja on pidevalt rahvast täis. Enamik lapsi elab mujal - kes Tartus, kes ajutiselt Inglismaal -, ent ema käivad aitamas ja maja eest hoolt kandmas kõik.
Vanem poeg Markus ütles koguni, et "lükkab oma elu edasi", et aidata nooremaid vendi-õdesid.
Pere on suur: "Üks suur pidu käib kogu aeg siin!" muigab Liidia. 
Midagi siiski on muutunud. Nalja on palju vähem kui Tarmo ajal.    
"Kui olin pinges, viskas Tarmo alati nalja. Kui head nalja ei leinud, tegi lolli nalja. Aga nalja pidi saama!" räägib Liidia. "Esimene nädal pärast tema surma ootasin, et keegi ometi viskaks kodus nalja, nii lolli kui tahes - ma olin harjunud seda kuulma, sellega vabanesin alati pingetest."
Oleviste kirikus, kus pere käib, on lausa käibel termin "Vardjate huumor". Tütar Hanna-Maria meenutab, et kord laulnud näiteks kogu perekond ühe lähedase inimese haual räppi. Lihtsalt sellepärast, et sõnad ei sobinud niisama laulmiseks.
Teine muutus kodus on see, et liikumist on vähem. Tarmo oli meeletult ettevõtlik ja püsimatu. Siblis ringi, korraldas, "saagis" siin-seal viiulit ja käis lesknaiste juures pesumasinaid parandamas.
"Nii vedas ta mindki tihti endaga kaasa. Vahel kurtsin, et mul on lastest kõrini ja tahan rahu. Tema vastas: mis rahu? Rahumäel on rahu! Ja nüüd ongi tal Rahumäel rahu..."
Meie pooleteisttunnise vestluse jooksul ei poeta Liidia ainsatki pisarat. Selle asemel purskab vähemalt kümme korda südamest naerma. Temas on rahu ja elurõõm.
"Meil jäi kodus remont pooleli. Tarmo surma päeval pidime minema veranda ust tellima. Mina ütlesin: ega sellega nüüd nii kiire ka pole." Uks on siiani tellimata.
Terve selle aasta on Vardjad kogenud inimeste hoolt ja armastust. Oleviste koguduse ja heade inimeste abiga sai lõpule köögi remont ja majale laoti uus korsten.
Liidia: "Mind kanti esimestel kuudel justkui palvekätel. Selline tunne oli, et maja kohal on üks suur kuppel."
"Juba ainuüksi see, et keegi tuleb ja kallistab - ma ei kujuta ette, mis tunne oleks, kui sind enam ei kallistata." 
Kord emmanud Liidiat korraga kõik Tarmo sõbrad ansamblist Robirohi - olnud see vast kallistus! Veel suurema laengu saab terve pere Liidia lapselapselt, Ruti pisitütrelt Anna-Lotalt (2).
Muidugi tunnevad lapsed isast puudust. Taaniel ja Jaakob tunnistavad, et vahel näevad isa unes ja siis on hommikul ärgates meel kurb. Kuid see läheb ruttu üle. 
"Mina nutsin vahepeal igal hommikul ikka peatäie," lisab ema. Liidia ütleb, et oli Tarmost väga sõltuv. Nüüd peab ta näiteks ise sütt tellima, katlamaja vahet käima ja internetipangas makseid tegema.  
"Üldiselt võtab minu aja - logelemine," muigab Liidia, nägu jälle naerul. Näitab tänavu kootud mütse ja nooremast tütrest Eva-Liisast lõuendile joonistatud pilti.
"Võib öelda, et ma alles otsin oma nišši. Mul on identiteedikriis!"
Lapsed ei lase emal muredesse uppuda. Piisab vaid Liidial hetkeks kahelda, kas tuleb eluga toime, kui kohe saab poeg Taanielilt tõrelda: "Ema, lõpeta ära, kaua sa oma kahtlevat loomust sinna ristile riputad?"
Ja taas täidab Liidia merevärvi vitraažidega kambri vali naer.

Mõni nädal tagasi mõistis kohus kolme hukkunuga õnnetuse põhjustanud Joosep Laiksoo reaalselt kolmeks kuuks vangi ja võttis temalt ka kolmeks aastaks auto juhtimise õiguse. Laiksoo kaitsja kaebas otsuse edasi, saaga jätkub. Vardjad enam kohtusse ei lähe. Neil pole Laiksoole kaebusi.
Liidia ütleb, et ükski karistus ei too Tarmot tagasi. Jaakob leiab, et Joosepit on juba niigi piisavalt meedias nuheldud.
Liidiat teeb kurvaks, et hiljuti taas kord avarii teinud Joosep on Eestis paika pandud - mõrtsukas! Oma südames andestas ta Joosepile juba õnnetusejärgsel päeval.
Suvel kohtus Liidia Joosepiga kohtusaalis. "Ulatasin talle käe. Mulle jäi mulje, et tal on hea süda. Tahaksin, et tal läheks elus väga hästi..."
Poeg Toomas (18) ütleb, et tahaks Laiksooga tuttavaks saada ja olla tema sõber. "Me oleme ju suhteliselt ühevanused," ütleb ta. Liidia tahaks olla toeks Joosepi perele. 
Vardjate andestus - see ei tähenda mitte ulja Paide rallitalendi väärate tegude heaks kiitmist, vaid kingitust.

...Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele... (Matteuse evangeelium 6,12)
Liidia arvates elavad inimesed Joosepi peal välja oma isiklikku viha ja kibestumist, mis nad on liikluses endasse talletanud.
"Minu jaoks on Joosep nagu oma poeg," ütleb Liidia. "Minu poegadega juhtub ka igasuguseid asju, nii halbu kui häid. Kuid armsad on nad mulle ikkagi. Joosep ka."
Kes ei andesta, ei saa ka rahu. Ja jääb ilma Jumala andestusest.
Liidia ei mõista, kuidas suudavad inimesed üldse vihas, andestamatuses ja kibestumuses elada. "Mõelda vaid, teed meeletu füüsilise pingutuse, kasvatad lapsed üles, rügad tööd ja ühe hetkega oleks kõik mõttetu."
Usk Jumalasse on andnud Vardjate elule uue vaate. Ilma Jumalata oleks kõik Tarmo surmaga kokku kukkunud. Meie ei pea olema kohtumõistjad - Jumal mõistab kõigi üle kohut omamoodi ja omal ajal.

...Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle... (Matteuse evangeelium 7,2)
Surm paneb inimese väärtused paika. Liidia leiab, et tal on kõvasti vedanud.
"Ma olin oma abikaasaga õnnelikult koos 30 aastat. Kui paljud Eesti naised on midagi sellist kogenud?" ütleb ta. "Esimeseks pärast mehe surma võtsin välja tema armastuskirjad, mis ta mulle sõjaväest saatis. Lugesin neid ja kogesin - mul on väga palju, mille eest tänulik olla."
Liidia püüab hoolikalt jälgida, et haavadesse, mille õnnetus jättis, ei roniks sisse sellised bakterid nagu enesehaletsus, andestamatus ja viha.
"Seni olen kõigil neil õigel ajal sabast kinni saanud." Terve pere pole aasta jooksul ühtki rahustitabletti söönud. Jumal on parim "rahusti".
Aga miks ikkagi kõik nii läks? Miks võeti seitsmelt lapselt elurõõmus ja tubli isa, kelle matusele Oleviste kirikus kogunes üle tuhande inimese - rohkem, kui seal on jõululaupäeval?
Vardjate pereema tunnistab, et pool minutit valitses tema elus pärast Tarmoga juhtunud õnnetust pimedus. Siis otsustas ta kibeduse maha panna ja Jumalat täielikult usaldada. Jumal otsustab meie elu ja surma üle, tal on igaühe jaoks plaan, ka meie juuksekarvad on tal loetud. 
"Ma olen usaldanud, et Jumal on targem kui mina. Mul on poolik info, temal täielik. Usun, et ta valis Tarmole kõigist võimalikest elulugudest parima," ütleb Liidia.
Ta ütleb, et surmaga silmitsi seistes pead teadma, miks elad. Aga surm pole lõpp, vaid elu algus teispoolsuses. Surma pole vaja karta.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Johannese evangeelium 3,16)
Tugev usaldus Jumala suhtes tekkis tal 23 aastat tagasi. Teisel pojal kahtlustati sündides veregrupi konflikti tõttu ajukahjustust. Poisil oli kollasus. "Lugesin piiblist, et Jumala käes on surma ja surmavalla võtmed. Kui Taaniel mu palatisse sööma toodi, ütlesin: Jumal, pane sina oma käsi minu peale, mina panen oma käe tema peale. Ja kui on vaja, lood talle ka uued ajud. Palvetasin ja poole tunni pärast ütles arst, et poiss on täiesti terve!"

Pärast isa surma on lapsed pidanud elu ümber hindama. Aga isa elaks justkui nende sees edasi.
Perekond oskab isegi Tarmo haual isa kombel nalja visata.
Üks poeg ütleb, et ema pidi talle isa surma-aastapäeva meenutama. Kuna leina ei tunne, oli see ununenud.  
Vardjate peresõber Liis Korts räägib, et Vardjatest lausa voolab välja armastust ja hoolivust.
Lapsed laulavad ja mängivad pille, osalevad Oleviste koguduse noortetöös, mis on Liidia rõõmuks tänavu saanud uue hingamise.
"Enne said nad toetuda isale ja olid egoistlikumad, nüüd hoiavad perena väga kokku. Kõik võtavad vastutust ja teenivad kogu südamest Jumalat," ütleb Korts.
Poeg Toomas nimetati tänavu Oleviste noortetöö juhiks. Toomas ütleb, et isa surm näitas talle, et inimene ei pea siin ilmas oma elutöö "preemiat" kätte saama. Et saaks istuda käed rüpes ja nautida rügamise vilju. "Elu võib keset ööd lõppeda, aga tasu tulla alles taevas."

Liidial on lastega seoses veel üks kild varuks.
"Kas sa tead, mis kobarõieliste krüsanteemidega tehakse?" küsib ta. "Kord turul ütlesin lillemüüjale, et näe, siin on üks õis ära võetud. Müüja vastas: kas sa siis ei tea, et esimene õis võetakse ära, et teised ka lahti läheksid! Karm nali!" 
Mida Liidia ootab? Taevast rõõmu, kui Tarmoga taas kohtub. "Ei tea, kas ta mind ikka ära tunneb?!" Seegi oli nali.
Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses. (Pauluse kiri efeslastele 4,32)