Jänes, Järvi ja Eesti Filharmoonikud

Neeme Järvil paistis olevat suurepärane tuju, ja ta hüüdis vaimustunult – Sirje, fantastiline idee! ERSO on praegu siin Ameerikas, me oleme piknikul mere ääres ja meil tuli fantastiline mõte! Ma tulen 2010 Eestisse ja asun ERSO etteotsa. Me teeme ERSOst suure orkestri – Eesti Filharmoonikud –, loome selle juurde suure oratooriumikoori! Kas sa aitaksid ellu viia seda mõtet?

Endre küll veidi kahtleb, sest Järvil on ennegi olnud suuri plaane, aga need kipuvad muutuma (Mahleri “Tuhandete sümfoonia” ettekandmine laulupeol). Aga juuliks 2009 on Endrele auk pähe räägitud ja temast saab Järvi esindaja Eestis. Energiliselt hakkab Endre minister Jänesele vahendama Neeme Järvi suurt ideed.

Ettevalmistused lähevad hooga käima. Järvi palub Tõnu Kaljustel võtta enda peale suure koori loomise ERSO juurde.

Järvi ja Jänes peavad suvel 2009 mitu töist kohtumist. Järvi räägib suurtest plaanidest – et ERSO peaks endale saama pool Estonia maja jne. Jänes on nõus, et kõike tuleb arutada, et korraga seda teostada pole võimalik – raha pole, teeme järgukaupa.

Küll te siin Eestis olete ikka aeglased, imestab Järvi.

16. augustil 2009 kirjutavad ERSO tollane direktor Andres Siitan ja Neeme Järvi alla eellepingu Järvi asumise kohta ERSO peadirigendiks. Et sündmusele kaalu juurde anda, tehakse seda Jänese kabinetis.

Eellepingus oli kirjas, et päris leping sõlmitakse hiljemalt 30. novembril 2009 ja et Neeme Järvi peaks asuma ERSO etteotsa 1. septembril 2010. Järvi nädalapalgaks pidi meedia väitel saama 10 000 eurot. Pluss lisatasud.

Tõnu Kaljuste: 10 000 eurot nädalas pole üldse palju, kui mänedžer oskab dirigendiga läbi rääkida. Enne sümfooniakontserti tehakse tavaliselt neli proovi. Esmaspäeva päeval ja õhtul, ja teisipäeva päeval ja õhtul. Ja siis saab juhatada meie rõõmuks kontserte kolmapäeval, neljapäeval, reedel. Mõnel päeval võib neid teha kaks. Vähemalt neli kontserti nädalas selle raha eest. (Aga tegelikult oleks õige, kui teise inimese töötasust avalikult ei räägita, arvab Kaljuste.)

Jänes uurib Siitanilt: “Kas sa ikka saad sõlmitava lepingu kohustustega hakkama?” Siitan ütleb, et saab.

Tõnu Kaljuste ja Siitan käivad 2009. aasta oktoobris peaminister Ansipi jutul. Kaljuste joonistab paberile loodava Filharmoonia struktuuri – suure sümfooniaorkestri (uue nimega Estonian Philharmonic ­Orchestra) juurde luuakse suur koor (Eesti Kontsertkoor), mille sees oleks ka RAM. Struktuuri kuuluks ka Filharmoonia kammerkoor ja Hortus Musicus.

Ansipile meeldib, et keset hädaorgu tuleb keegi ja pakub välja jumekaid ideid.

Kaljuste visandab reformi eelarve, jutuks tuleb esialgu viisteist miljonit krooni, millest 4,1 miljonit aastal 2010 (loodava koori loomiseks ja suurprojektide tegemiseks). Ansip annab märku, et on asjaga nõus.

20. oktoobril kirjutab Järvi Endrele, et see selgitakse ministeeriumile ja kellele iganes: ERSO juurde koori loomine on kõige tähtsam asi, et edaspidi suuri vokaalvorme teha.

Jänes kirjutab alla määrusele, et 1. jaanuarist 2010 lähevad RAM ja Hortus Musicus Eesti Kontserdi haldusalast ERSO alla, suure koori nimeks saab Eesti Kontsertkoor.

30. november möödub märkamatult, päris-leping Siitani ja Järvi vahel jääb sõlmimata. 3. detsembril saadab Järvi veel kord kirja, et ERSO reform on ülimalt vajalik.

Mingil hetkel hakkab aga Järvi ­avaldama soovi, et kõik tema tulekuga seotud kulud (ametikorter, lennupiletid, hotell, uus dirigendituba) peavad olema kaetud eraldatavast 4,1 miljonist kroonist.

Jänes pole nõus, sest see raha on mõeldud koori loomiseks.

Samal ajal muutuvad närviliseks Kammerkoor ja orkester.

Eesti Filharmoonia kammerkoor hakkab tundma, et keegi võtab nende nime ära ja nende identiteet saab kahjustatud.

ERSO ei tahagi ennast siduda teiste kollektiividega.

ERSO direktor Siitan pole loodava üksuse ideed kollektiividele selgitada suutnud.

2010 jaanuaris võtavad Järvi ja Siitan ootamatult jäiga positsiooni: mingit Eesti Filharmooniat polegi vaja, koori ka mitte, sest selle võib laenata Lätist. Filharmoonia – see on kõigepealt ERSO, ei midagi muud!

Nüüd saab selgeks – ERSO tahab Järvi tulekut kasutada selleks, et saada endale silmapilkselt esindusorkestri väärilised tingimused.

Järvi kirjutab 19. märtsil 2010 Endrele, et see teataks Jänesele: kõik eraldatud rahad ainult ERSO-le je nende üle otsustab ainuisikuliselt Siitan. Vastasel korral ei tulegi ­Järvi Eestisse. Ja ka pool Estonia maja peab tulema ERSO alla.

Jänesel ei ole enam ka kindlust, kas Järvi üldse ERSO juurde tuleb. Ta otsustab, et sõidab 17. aprillil 2010 Neeme Järvi juurde Haagi. Sellest peab tulema Suur Kõnelus, kus asjad selgeks räägitakse. Aga sõit jääb ära.

Jänes ja Järvi on pidevas meilivahetuses. Jänes palub tal korraga mitte liiga palju tahta – Eesti riigi rahakott ei kannata välja. Ja teeb ettepaneku, et Järvi siiski Eestisse tuleks.

Ka Sirje Endre veenab Järvit – “Kallis Neeme! Kui Detroiti orkester on kokku tõmmanud, kui sinu enda meistrikursuste osa Hollandi klassikafestivalil tuli ära jätta, ja sa ütled, ah, mis teha, raha on vähe, pole võimalik! Miks sa siis arvad, et Eestis on see kõik kohe võimalik!”

3. märtsil 2010 võtab Siitan kaasa kaks fagotimängijat (Velmet ja Sarapuu) ja esimese viiuli (Leibur) – ja läheb Jänese kabinetti, kus fagotimängija Velmet tõstab Jänese peale häält: ERSO reform on ministeeriumi väljamõeldis, ERSO-le seda vaja ei ole ja see ei ole ka Neeme Järvi soov!

Laine Jänes: “Ma ei saanud enam aru, kus ma olen! Miks minuga nii käitutakse! Mis toimub!”

Jänes tunneb, et tal nöörib kõri, lahkub ruumist, ja läheb riieteruumi varju. Midagi sellist ei ole temaga varem juhtunud.

Aga kui kollektiivid ei taha ühineda, pole midagi teha.

Juunis 2010 on selge, et reform ei toimi, ja Jänes annab välja uue määruse, millega kutsub RAMi ja Hortus Musicuse 1. juulist (koos eelarvetega) Eesti Kontserdi alla tagasi. Siitan näeb, et ei tule aasta lõpus välja.

30. juulil 2010 istuvad Järvi ja Endre Pärnus mere ääres ja söövad lõunat. Endre valib numbrit, et Jänesele sünnipäevaks õnne soovida. Järvi haarab Endrelt telefoni ja laulab ministrile kõlava häälega südamlikult: ta elagu, ta elagu!

2010 kohtuvad Järvi ja Jänes nii mõnelgi korral (juulis pärast Kristjan Järvi kontserti, septembris Rakveres pärast Pärdi juubelikontserti).

Juulis paneb Järvi koos Siitaniga paika ERSO 2010/2011 hooaja kava ja alustab septembris tööd ERSOga – vaatamata sellele, et pole lepingut.

6. septembril, ERSO hooaja alguse pressikonverentsil, ei räägi Järvi kunstilistest kavatsustest ja kirub tund aega Eesti poliitikuid. Nii mõnigi näeb selles Vardo ­Rumesseni kätt, kes on soovitanud Järvil oma nimi maksma panna.

Järgmisel päeval kirjutab Endre maestro Järvile kirja, kus ütleb Järvi esindamisest lahti, lisades, et ta ei jaga suhtumist Eesti riigi vastu, mida ta pressikonverentsil kuulis.

Endre ütleb, et Järvi esindajaks hakkamine on üks suuremaid rumalusi, mis ta oma elus on teinud, ja kahetseb väga, et Jänese üldse sellesse mässis.

Endre: “Aga sa kui oled pärit Mahtra sooservalt, siis ära võta nii suurt tükki! Ma olen seda endale alati öelnud!”

Jänes vallandab Andres Siitani, kes on vahepeal tekitanud kolm miljonit krooni miinust.