iPad tuleb ja õppimine võib hakata lastele meeldima!

See jutt pole ulme, vaid tänane päev – sellised tahvelarvutid on poes müügil 10 000 krooni eest, raamatud on veel ingliskeelsed. Esialgu on tahvelarvutid kallid, kooliõpikutena võiksid nad olla mõeldavad 2000- või 3000kroonistena (siis pole ka hirmu, et vargad lapsi vidina pärast ründaksid).

Tahvelarvuti on raamatu suurune, värvilise ja puutetundliku ekraaniga teksti lugemiseks mõeldud riist. Osale saab ka teksti lisada, kuid nad ei ole mõeldud pika jutu kirjutamiseks. Nad on ideaalsed õpikuteks.

Ka majanduslik eelis on olemas: seitsmenda klassi lapse õpikute ja töövihikute komplekt maksab umbes 2250 krooni. Riik maksab selle hunniku paberit kinni. Neljanda klassi lapse õpikute ja töövihikute hind on umbes 1200 krooni. Lisaks võib kuluna arvestada ka printerite tahma ja paberi, mida koolides läheb kõvasti.

Revolutsioon ei oleks mitte niivõrd uue elektroonilise vidina klassi toomine, kui õppematerjali täiesti uudsel moel esitamise võimalus. Lastele võib hakata õppimine meeldima! Eesti kirjutaks see tehniline uuendus koolides aga maailma kaardile ägeda e-riigina.

Juba tuleval õppeaastal ilmuvad Eestis esimesed õpikud, mida saab arvutist lugeda. Lähikuudel peaks osa kohustusliku kirjanduse raamatuid muutuma allalaetavateks e-kooli lehel – neid pole enam vaja raamatukogust laenata.

“Tahvelarvutid ja digitaalsed õpikud oleks revolutsioon hariduses,” ütleb e-kooli haldava firma juht Sten Soosaar. Kui praegu on koolis kehvemas seisus vaese kujutlusvõimega lapsed, siis uudsed õpikud lihtsustaksid tunduvalt just reaalainete mõistmist.

“Hõõrdeteguri selgitamiseks piisaks kahest videost: ühel pidurdab auto märjal teel ja teisel kuival teel,” näitlikustab Soosaar.

Ehk oleksidki tahvelarvutid asjakohased põhikooli vanemate klasside ja gümnaasiumide õpilastele, kes ehk ei kipuks neil kelgutama, nagu algklasside lapsed teeksid?

“Minu nägemuses ei tohiks lapsel kunagi tekkida tunnet, et tal pole kusagilt õppida – digitaalne õpik avab aina teema uusi kihte, läheb sügavamale,” räägib haridusministeeriumi it-nõunik Jaak Anton.

Finantsist Aavo Kokk näeb tahvelarvutis võimalust maakoolidele, kus heade õpetajate leidmine on raskem. “Osa matemaatikatunnist saaks kuulata Reaalkooli õpetaja seletusi,” toob ta näite. Teise osa tunnist saab õpilane ise interaktiivsete materjalide abil ainet uurida. Digitaalsete õpikutega muutub vähem tähtsaks klassiruumis istumine.

“Üks tont käib ringi mööda maailma – tahvelarvuti tont. Aina kirjutatakse iPadist,” kirjutab meediaõppejõud Tiit Hennoste oma Õpikurevolutsiooni manifestis, kus kutsub üles jagama lastele riigi kulul tahvelarvuteid. “Tulemuseks ei ole ainult õpikute revolutsioon. On täiesti selge, et tagajärjeks on suur revolutsioon ka õpetamises ja õppimises.”

Arengufond avaldas eelmisel aastal 28 spetsialisti koostöös valminud nägemuse Eesti haridusest 2018. aastal – ka sealt selgub, et digitaalsed õpikud on hariduse lähitulevik. Ametiasutustes pole hariduse digi-pöörde mõte võõras. Uue arvutipõlvkonna kasvatamiseks on kultuuriministeerium välja andnud nelja-viieaastastele tüdrukutele mõeldud Piret Raua digiraamatu “Emma roosad asjad”.

Väikelapsed taipavad tahvelarvuti loogikat kergesti, kinnitavad i-Padide omanikud – puutetundlikud ikoonid on lihtsad ja lugemisoskus pole oluline.

“Mind ajab see plaan naerma,” ütleb ühe suurima õpikute kirjastaja Avita turundusjuht Anneli Veskimäe. Riigi tasandil on palju räägitud küll arvutite kooli toomisest, küll e-töövihikutest. “Juttu, et nüüd teeme ajalugu on kümme aastat räägitud,” ütleb ta.

Teise suure õpikute kirjastuse Koolibri peatoimetaja Kadri Haljamaa: “Millegipärast eeldatakse, et kirjastused on kinnisilmi ja kindlasti e-õpikute vastu.” Haljamaa sõnul tähendab digiraamatutega tegelemine kirjastustele uude valdkonda sukeldumist. Senise kirjutaja-toimetaja maailma on vaja režissööri mõtlemist. Peavad suurenema infotehnoloogia arenduskulud ja it-personali hulk. Õpiku väljaandmise kulu on alguses samuti raske ennustada: palju läheb maksma keemiakatsete lavastuste filmimine, kolmemõõtmeliste liikuvate arvutipiltide modelleerimine?

Sama laadi probleemide ees seisavad kõik maailma suurimad kirjastused: viimasest Frankfurdi raamatumessist oli saanud arvutimess, räägib Margus Küppar, Eesti digiraamatute keskuse juhatuse esimees.

Kolmas suur kirjastus Tea aga pusib juba digitaalsete raamatute kallal, räägib Kaido Katelsepp. Lähiajal valmib kirjastusel digitaalne “Laste ja noorte entsüklopeedia”, mida saab lugeda internetis. Koolidel on võimalus osta aastane kasutusõigus – sel ajal on raamatule vaba online-juurdepääs kõigil kooli õpilastel. Kui kasutusõigust ei uuendata, siis järgmisel aastal raamatut lugeda ei saa. Katelsepp toob näiteks, et sarnasel põhimõttel saab koolidele ka õpikute kasutuslitsentse müüa.

Oluline takistus digiraamatute arendusele on siiani see, et paberraamatu käibemaks on 9 protsenti, aga audio- või e-versioonil 20 protsenti. Raamatu definitsioon peaks muutuma vormipõhisest sisupõhiseks ehk käibemaksu soodustus peaks laienema kõigile toodetele, millel on raamatu sisu.

Kuidas iPad viiel viisil õppetööd parandab

iPad on tänasel päeval maailmas enim levinud puutetundliku ekraaniga tahvelarvuti. Neid on kevadest alates maailmas müüdud 4–6 miljonit tükki. Tootena pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline, sest puutetundlikud ekraanid ja tahvelarvutid on olnud olemas juba mõnda aega. Tavalise sülearvuti ees on iPadil nii plusse kui miinuseid. Ta on kerge, kuid väiksema mäluga ja ei sobi hästi pikemaks töötegemiseks, kuna klaasile toksides pole just mõnus pikemat teksti kirjutada. (Aga bluetooth-ühendusega klaviatuuri saab juurde osta!) iPad on internetis kas 3G-telefonivõrgu või wifi kaudu. Võrgu kaudu laetakse alla ka kõiki rakendusi, aga neid saab osta ainult Apple’ile kuuluvast veebipoest App Store.

Georgetowni (USA) McDonough’ ärikooli õppejõud Steve Goldenberg kirjutas oma blogis Interfolio sellest, kuidas iPad tema meelest õppetööd parandab: “Ärikooli õpetajana tean ma, et pole midagi hullemat kui klassitäis õpilasi, kes on oma silmad pööranud sülearvuti ekraanidele ning kellega on võimatu silmsidet luua. Minu arvates on see suurepärane vahend õpetamiseks ja loengutes kaasa töötamiseks. iPad aitab paremini õpetada minu meelest viiel erineval moel:

1. iPad on aktiivne, mitte passiivne. Sülearvuti ekraanil sirvitakse passiivselt läbi sisu, kuid iPad sunnib kasutajat aktiivselt tegutsema, mis on kaasav tegevus. Näiteks veebikülge lehitsedes liigutab enamik inimesi sõrmega hiirenuppu, see on lihtne ja ühetaoline liigutus. iPadi kasutades tuleb sõrmedega näpistada, sirvida, lahti lükata ja koputada, et sisu interaktiivselt kasutada.

2. See on peaaegu nagu paber. Ipadi jaoks uut tehnoloogiat arendades mõeldi vanale tehnoloogiale – paberile. Ekraani mõõdud on 4 : 3, peaaegu nagu tavaline kirjapaberi leht USAs. See tähendab, et sisu näeb välja enam-vähem nii, nagu oleks see trükitud paberile.

3. See on sensoreid täis. Elektrooniliste sensorite abil on võimalik arendada vingeid õppevahendeid. Kallutamissensor näiteks võimaldab õpilasel keemiatunnis ekraanil “valada” kemikaale ühest anumast teise. (Ka füüsika õppimisel saavad valemid ja katsed hoopis uue näo. Keeleõppes ja kirjanduses on võimalik ekraanil olevat teksti ühendada sõnaraamatutega, nii et iga sõna on kohe võimalik sõnastikust leida.)

4. iPad keskendub korraga vaid ühele rakendusele. iPadi rakendus avaneb terve ekraani ulatuses, see on ainus asi, mis on ekraanil näha. See parandab keskendumist ja ei lase samal ajal näiteks Facebooki, Twitterit vms sotsiaalvõrgustikku kasutada. (Multitasking ehk mitme rakenduse üheaegne kasutamine iPadis on ilmselt siiski lähituleviku küsimus.)

5. Vaatenurk on parem. Disaini tõttu on iPadi kõige parem kasutada horisontaalses või kergelt ülespoole kallutatud asendis, samamoodi nagu raamatut. See kaotab ära sülearvuti püstiseisva ekraani poolt loodud kunstliku barjääri õpetaja ja õpilase vahel.

Priit Hõbemägi