INTERVJUU: Kas on võimalik, et Folk saab otsa?

Mis Sind tänavuse Folgi juures erutab?

Mis mind erutab? Et meil on kõik uus. Meil on oma maja - Ait. Kui me seni tegime staapi kultuuriakadeemias nende külalislahkel, aga siiski võõral pinnal, siis nüüd on oma maja. Olukord on muutunud, kõik on sassis. Samas võimaldab oma maja süsteemi ideaalseks lihvida, vaid ära- ja ümberharjumine võtab aega. Staap on nagu süda, kus töötab 230 inimest. 200 piir ületati juba neli aastat tagasi. Külalise jaoks jääb see muidugi kõik varjule. Siin sünnivad lahendused küsimustele, siin on ka suur ja väike saal, mis võimaldavad suuremalt lähedust musitseerijatega ja väga häid akustilisi tingimusi. Ning teekond Lossimäele läbi Toidutänava on nüüd sile ja valgustatud, mitte sopane.

Ning veel. Kui meil on mingi teema - seekord on näppepillid - siis ikka on väike värin sees, kas jõuavad kohale, kuidas vastu võetakse.

Kunagi ütlesid, et 10 000 inimest on Folgi jaoks optimaalne. Nüüd on üle 20 000 külalise. Kas kunagi tuleb 30 000?

Siin on mitu asja korraga. Ma arvan, et kontserdil ei tunneta ülerahvastatust. Mõnes kohas vaatasin, et ruumi on. Muretseda tuleb vaid laupäeva pärast, kui kõik uudishimulikud kohale jõuavad. Samade esinejate laupäevased kontserdid on kallimad, kui teistel päevadel, aga ikka on laupäevad tavaliselt kõige rahvarohkemad.

Oleme esinemispaiku juurde teinud ja rahvamass hajub ära. Teisele Kirsimäe lavale mahub 5-6000 inimest.

Kasv ei ole meie eesmärk. Me ei otsi esinejaid publiku tõmbenumbri, vaid kvaliteedi järgi. 99% külastajatest pole paljudest esinejatest varem kuulnudki, nad avastavad need Folgil. Me pole kunagi teinud reklaami, et meil on Grammy võitja - on küll olnud, aga me pole kuulutanud.

Miks vabalava nõnda lakkamatult nihutatakse? Kas siin on mingid ärihuvid mängus?

Laidoneri platsil on palju elumaju ümber ja aasta-aastalt tekkis probleem nende inimestega, kes suuda ühiskonnas toime tulla ja ei lähe näiteks õiges kohas kempsu. Pidime selle viima kohta, kus saame seda paremini hallata ja kontrollida.

Lauluväljaku looduslik amfiteater tundus hea, kuid see on nii suur, et seal hakkas toimuma mitu asja korraga. Kui me oleme lubanud bändile, et ta saab seal esineda, aga see pole võimalik, siis pole see ka hea.

Ma arvan, et uus koht Tegijate Toa juures on paraja suurusega ja hea. Vabalava on endiselt tasuta ja praegune koht on ka turvalisem.

Mis saab uuest Aidahoonest, kui Folki enam ei peaks olema? Kas selline võimalus on üldse olemas?

Ait on ehitatud kontserdisaaliks. Viljandis on muusikaelu kujunemas üliaktiivseks - jazz-pop on näiteks väga arvestataval tasemel ja klassikalise muusika tase kõrge. Kultuuriakadeemia noorte tase on teinud kvalitatiivse hüppe ja Viljandi Muusikakool on samuti kõrgel tasemel. Üks 400kohaline saal on Viljandi linna täitsa paras.

Juhul, kui Folk peaks ebaõnnestuma...

Folgi jaoks oli suuresti eeskujuks Falun, väga tugev pärimusmuusika juurtega kant Rootsis, piirkond, kus viiulimängu traditsioon elab siiamaani. Siin on mitmeid olulisi festivale, Rättvik, Musik i Siljan. Ja oli väga kõva festival - Falun Folk Music Festival, mida vedas 10 aastat Magnus Bäckström, kuni talle tuli linna poolt pakkumine kontserdimaja ehitamist vedada. Seejärel tegi ta sama asja Uppsalas, kuhu ehitati Põhjamaade kõige moodsam kontserdimaja. Festivali võttis üle üks teine, majandusliku kõrgharidusega mees. Viis aastat võttis aega, et festival hääbuks. Muutus programm, võeti sekka Rootsi popartiste. Programmi osas hakkasid sõna võtma kohalikud hotelli- ja kõrtsipidajad. Muutus kontingent. Mingil hetkel polnud enam festivali hinge ja atmosfääri loovaid inimesi ja tegijaid. Kuni linnavalitsus otsustas, et jätame õige ühe aasta vahele ega anna festivali jaoks raha. Ja nii sai see 60 000 külastajaga festival otsa.

Ma usun, et Folk jääb püsima, kui meil on järelkasv olemas, kui leidub noori pillimehi ja kui me oskame vigu vältida.

Mis on Folk Sinu jaoks - töö või elustiil?

Mul on vist läinud nii, et olen asjaarmastaja. Teen seda, mida armastan. Sel aastal oli see veidi kurnavam - maja ehitus jms., aga see toob nii palju tagasi. Kui on võimalus selle töö vilju maitsta, näiteks mängida nende inimestega koos pilli, siis see kompenseerib kõik.