Ema näljutas oma beebi surnuks

Nii kõhna last polnud Tallinna lastehaigla tohtrid varem näinudki. Vähem kui viis kuud kestnud elu jooksul ei võtnud tilluke Sandra* juurde sadat grammigi. Tüdrukutirts nuttis alatasa. Rääkida ta ju ei osanud.

Üks naine pahvatas titat nähes: “Issand, see on nagu elav laip!”

Tüdruku tädi soovitas oma õel, Sandra emal, korduvalt last arstile näidata. Maria* küsis aga abi alles siis, kui oli juba liiga hilja.

Öösel vastu 21. detsembrit 2011 helistas ta naaberkülla endisele elukaaslasele Raivole* ning ütles, et tütrel on midagi viga. Väike Sandra oli jonninud ja tundus emale “kuidagi jahe”. Ka mees tundis last katsudes, et beebi on jahe ja loid.

Kiirabiarstid taipasid, et ei suuda pisikest aidata ja kutsusid abi pealinnast.

Ema nuttis nüüd ja kurtis eksmehele, et kui “kuradi loll ma ikka olen olnud, kuidas ma küll ei märganud”.

Öösel kell 3.16 saabus tüdruk Tallinna Lastehaigla intensiivraviosakonda. Tema organism oli nälgimisest äärmiselt kurnatud, mitmed organid ei suutnud enam korralikult talitleda. Kõik põletikunäitajad tõusid. Arstid tuvastasid veremürgituse ja mõlemapoolse kopsupõletiku, mis süvenes. Tohtrid tegid kõik, et last elus hoida. Paigaldasid tillukese patsiendi kõhtu kunstneerukateetri, sest lapse neerude töö oli puudulik; tegid plasmaülekande; manustasid rohkelt ravimeid. Kõik see ei aidanud enam. Ennelõunal tüdrukutirts suri.

Arstid leidsid, et “laps oli hoolitsemata ja totaalselt nälginud”.

Haigusloo kohaselt kaalus ta sündides 2,29 kilogrammi, kahekuusena 3,4 kilogrammi ja haiglasse tuues vaid 2,33 kilogrammi.

Tüdruku naha alt ei leitud grammigi rasvkudet.

Surmajärgsetelt fotodelt ei vaata vastu nukutaoline laps, vaid kõhetu vanainimene, otsekui Vana-Egiptuse muumia, kellele on mitu numbrit suurem nahk selga tõmmatud. Kortsus on tema tilluke nägu, tema tilluke keha, tema tillukesed jäsemed. Need ülesvõtted võiksid pärineda Auschwitzist või mõnest muust surmalaagrist, kuid on tehtud XXI sajandi Eestis.

Ametlik surmapõhjus kõlab: 1. vaegtoitumus, 2. hooletusse jätmine.

“Tegemist on 4 kuu ja 23 päeva vanuse väikelapsega, kes ei ole suuteline enese eest ise hoolitsema ja iseseisvalt toituma,” kirjutas kohtuarst-ekspert.

Pisikese SANDRA ema pole verinoor tuisupea, pärast sünnitust sassi läinud ema ega joodik. Ta on 40aastane, paljulapselise maapere ema, aktiivne veebikasutaja.

Maria sünnitas esimese poja 15 aastat tagasi. Seejärel kolis ta kokku traktorist Raivoga. Nad said neli kena last: tütre ja kolm poega. Kolm last käisid koolis, kaks lasteaias.

Pere polnud jõukas, kuid neil oli oma maja, piima andis oma lehm, köögivili kasvas oma maa peal. Nälga selles peres ei tuntud. “Lapsed on rõõmsameelsed ja hoolitsetud,” kiitis valla sotsiaaltöötaja.

Kaks aastat tagasi tundis Raivo, et naine hakkas teda tõrjuma. “Nii-öelda pilt oli, aga häält polnud,” tunnistas mees politseiuurijale.

Linalakk Maria riputas internetti fotod, kus ta oli seksikas mustas maikas ning sinise teksa-miniseeliku ja pikkade mustade nahksaabastega. “Wow, mida beibe meil siin on,” kommenteeris üks tuttav. Peagi selgus, et naisel on tekkinud suhe Markoga, kes käis välismaal tööl. Maria lahkus pere juurest. Raivo soovitas järele mõelda, kas ikka tasub, aga naine kinnitas, et uus armastus on suur. Viis alaealist last jäid isa hooldada. Nad elasid isa palgast, ema elatas end lastetoetustest.

Pool aastat hiljem pöördus Maria tagasi koju Raivo juurde. “Kuna ta tundus kuidagi imelik, siis küsisin, kas ta on rase. Ta ostis siis rasedustesti ja avastas, et ta ongi rase.

Maria ei osanud öelda, kumb on isa, kas mina või Marko. Ta helistas ka Markole. Marko oli öelnud, et ta ei saa lapsi.”

Maria rehkenduste kohaselt oli isaks siiski Marko (isaduse test jäigi tegemata), kuid kuna suhe oli läbi, siis lubas Raivo võtta lapse oma nimele. Mees alustas kodus remonti, naine kolis ehituse ajaks koos lastega linna oma vanema õe juurde.

Maria muutus mehe suhtes taas tõrjuvaks, aga Raivo pidas seda rasedusaegseks tujukuseks. 28. juulil viis ta naise haiglasse, kus too sünnitas tütre. Järgmisel päeval tõi Raivo lilli. Mehele paistis kõik korras olevat.

Maria õde nägi asju teistmoodi: “Mariat sel ajal muu ei huvitanudki, kui ainult Marko oli tal peas. Ma ütlesin, et visaku Marko peast välja, sest mis mees see on, kes käib Soomes tööl, aga tuleb tühjade kätega ilma rahata tema juurde. Maria andis Markole ise mõnikord raha. Marko lapse vastu üldse huvi ei tundnud. Kui ütlesime, et see on nii tema moodi laps, siis ta ainult naeris.”

Raivo rääkis uurijale, et tüdrukul ei tundunud esialgu midagi viga olevat. “Mina ei osanud kuidagi selle peale tulla, et väikesel Sandral võiks olla nälg, mingi asi ei viidanud sellele. Ta küll nuttis palju, aga arvasime, et on gaasid ja sai ka selleks rohtu ostetud. Lutipudelit nägin tal ikka ees.”

Maria vanem õde rääkis, et Maria toitis last rinnaga lühikest aega. “Maria suitsetas ja ilmselt laps sellepärast ka rinnapiima ei tahtnud eriti. Ei tea, kas laps rinnast midagi kätte sai.”

Maria kurtis, et ei saa aru, kas laps saab kõhu täis või mitte. Rinnapiima asemel hakkas ta last toitma piimaseguga. “Teisel elukuul ütlesin Mariale, et mis ta neid kalleid segusid ostab, et võib juba tavalist toitu andma hakata, aga tema mind ei kuulanud, vaid mannakörti natuke tegi,” rääkis õde uurijale. “Laps nuttis väga palju. Kui Mariale öeldi, et laps jälle nutab, siis Maria ütles, et tal on pohhui. Paha on küll oma õe kohta rääkida, aga ega ta korralikult küll lapsele süüa ei andnud. Ka vett ei viitsinud ta keeta, vaid andis kraanist, aga vesi peab olema ju keedetud. Ma ju ütlesin siis, et ega paljas poepiim, mis on ju lahja, pole lapse söök ja jälle ta vihastas mu peale.”

18. oktoobril riputas Maria internetti paar mobiiltelefoniga tehtud udust pilti “oma nupsikust”, kes uudistab suurte silmadega maailma, lutipudel suus: “Minu pisi tydar.”

Raseduse ajal teatas Maria perearstile, et elab remondi tõttu õe juures linnas. Arst soovitas lapse seal arvele võtta. Tohter ei osanud mõelda, et Maria seda ei tee. Kuni oktoobris ilmus naine äkki titaga tema juurde.

Perearst leidis, et Sandra oli sünnist saati juurde võtnud vaid 960 grammi, mida oli kahe kuu ja kolme nädala kohta liiga vähe.

Ta kirjutas välja lisatoidu. Järgmisel päeval tuli Maria tagasi – laps oli ühe ööpäevaga 80 grammi juurde võtnud. Vereproov oli korras.

Perearst ütles, et Maria peab tagasi tulema siis, kui Sandra saab kolmekuuseks. Ja seejärel käima kord kuus kontrollis. Rohkem ta last ei näinud. Perearst helistas küll, kuid Maria antud telefoninumber oli välja lülitatud. “Kuna eelnevate lastega probleemi pole olnud ja ta sai hakkama, siis ma ei tulnud selle pealegi, et midagi võib halvasti olla.”

Ta kuulis lapsest uuesti alles mõned päevad enne jõulupühi, kui helistati Tallinna lastehaiglast. “Sandra oli sündides terve laps ja ta lihtsalt näljutati surnuks,” kõlab perearsti kohutav kokkuvõte.

Sügise kulgedes läksid üha teravamaks Maria suhted oma vanema õega, kelle pool ta elas. “Maria oli minuga kogu aeg tige ja ütles, et mis ma topin oma nina tema asjadesse, kui ütlesin, et lapsega tuleb midagi ette võtta ja ta on liiga kõhn. Maria ei teinud minu jutust väljagi. Ma ise ei julgenud midagi teha, lapse eest vastutab ikkagi ju ema.”

Lõpuks lahkus Maria õe juurest. Ta üüris ühes asulas korteri.

Õe väitel suri väike Sandra veidi aega pärast tema juurest minema kolimist. “Maria helistas mulle nuttes, kui laps oli Tallinnas haiglas surnud. Talle öeldi, et hakatakse seda surma põhjust uurima. Maria rääkis, et neerud ei olnud lapsel töötanud, ja mainis, et mingile paberile oli kirjutanud [alla] ka, et ema hooletus. Tundub, et Maria nüüd kahetseb ja saab aru, et on valesti teinud ja last näljutanud. [–] Mingid korrad oli tal raha nii otsas, et titele polnudki midagi süüa anda. Aga siis ta jälle sõbrannade käest sai raha.”

Maria teine, noorem õde rääkis uurijale, et nägi pisikest Sandrat vaid mõned korrad, viimati novembris Maria sünnipäeval. “Siis oli laps teki sees ning magas.” Ta oli vanima õe käest kuulnud, et laps on kõhn nagu elav laip.

Noorem õde soovitas Marial pöörduda abi saamiseks valla sotsiaaltöötaja poole, kuid õde teatas, et tema ei lähe kerjama.

Detsembri keskel elas Maria mõned päevad endises kodus Raivo juures, sest tal polnud raha söögi ostmiseks. Raivo: “Minu juures andis Maria lutipudelist süüa imikule, suurema osa laps magas, karjumist ei olnud. Mähkimise ajal ma vilksamisi nägin Sandrat ja ta oli kõhnemaks jäänud, aga ma ei osanud midagi arvata, et oleks korrast ära. ”

Internetis esines Maria uuesti uusaastal, 11 päeva pärast Sandra surma. Ühel fotol ta naeratab ja kannab valget miniseelikut ja oranži särgikest, rindadel kiri “huge” (hiigelsuur).

21. märtsil 2012 kuulas koletus kuritöös kahtlustatud Maria üle lastekaitsetalituse eriasjade uurija Janne Jürgenson.

Ema teatas algatuseks, et “lapsele ma andsin ju kogu aeg süüa...”, kuid jätkas kahetsevalt: “... aga kui ta suri nälja tõttu, siis olen selles mina süüdi.”

Maria selgitas, et Sandra oli sündides terve. “Enne arstile minekut sain juba aru, et Sandra on liiga kõhn. Mul olid teised lapsed ka kõik sellised kõhnad ja väiksed, ma ei osanud midagi halba arvata.”

Ülekuulamise üleskirjutus näitab, et Maria püüdis end õigustada ja siis justkui südametunnistuse ärgates parandas end. Naise sõnul toitis ta pisikest Sandrat. “Ma ei lugenud, kui palju kordi ja millistes kogustes ta päevas sõi. Minu meelest ta ei jäänud küll nälga. Minu meelest ma last nälga küll ei jätnud, iga päev söötsin last mitu korda.”

Ema rääkis uurijale, et ta tahtis küll last veel arsti juurde viia, aga sõbral “läks auto katki ja ma ei saanudki minna”.

Kui uurija tuletas meelde, et arstile saanuks sõita ka bussiga, ütles Maria, et ei saanud bussi kasutada, sest laps nuttis liiga palju...

Ta väitis, et ei julgenud last linnaarsti juurde viia, sest oma perearst oli öelnud, et Sandra on kribu. “Kui juba tema ütles, et laps on kribu, siis kartsin, et mida võidakse veel mulle öelda...”

Lõpuks Maria murdus. “Tunnistan nüüd jah, et võib-olla jätsin midagi tegemata. Ei käinud lapsega arstil ja ei otsinud abi, kuigi nägin, et ta on liiga kõhn. Ja tunnistan ka, et vahepeal jätsin lapse söömata, mul vahepeal ei olnud söögisegu olemas ja siis andsin lihtsalt talle poepiima. Mul ei olnud vahepeal raha, et sööki lapsele osta. See oli natuke enne Sandra surma.”

“Ühel õhtul vaatasin, et Sandra on kuidagi loiult pikali. Panin oma põse tema põse vastu ja tundsin, et ta on külm. Poepiima ma olin talle andnud, muud sööki ta ei olnud juba mitu päeva saanud...”

Alles siis palus ta eksmees Raivo appi, et laps kiirabisse toimetada.

Järgmisel päeval sai Raivo kõne, et Maria võib end tappa. Naine istuski üürikorteri köögis, väikelapse tekk sülle surutud, ja nuttis.

Selle kurva loo materjalid näitavad, et Mariale oli A ja O tema suur armastus Marko.

Vanem õde: “Kõik olid tigedad, et ta Marko peale mõtleb, aga pere peale ei mõtle. Ta ei mõtle oma pere peale üldse, suhtleb internetist leitud meestega.”

Noorem õde: “Mina olin kogu aeg nende suhtele vastu, aga nad ei kuulanud. Maria mõtleb ainult Marko peale, muud temalt ei kuulegi, kui Marko ees ja Marko taga.”

Raivo: “Mina ei oska öelda, miks Maria oli lapse nälga jätnud. Ilmselt oli tal ka rahapuudus, Marko pidi kõik raha maha jooma.”

Maria võinuks jätta beebi eksmehe juurde või anda lastekodusse, kuid ta ei teinud seda. Ja kui Marko ütles, et laps pole tema oma ja tema lapsest ei hooli, oligi Sandra saatus otsustatud...

Markot ei kõigutanud isegi tüdrukutirtsu surm.

Viru ringkonnaprokuratuuris asjaga tegelenud vanemprokurör Sirje Merilo arvates pidi Maria igal juhul vangi minema. Tingimisi karistus ei tulnud kõne allagi.

“Kaalusin tõsiselt, kas tegemist on tahtliku tapmisega. Aga suure tõenäosusega ei oleks saanud seda tõestada. Paljud inimesed nägid ju, et ta toitis last.”

Seega läks käiku karistusseadustiku paragrahvi 117 lõige 1: surma põhjustamine ettevaatamatusest. Maksimumkaristus – kolm aastat vangistust.

Prokurör Merilo oli valmis teravaks kohtulahinguks. Üllatuslikult võttis aga Maria süü omaks ja tegi kohtusse minemise asemel kokkuleppe, ehkki kaitsja soovitas hästi järele mõelda.

Kuna Maria on viie lapse ema, varem kriminaalkorras karistamata ja võttis vabatahtlikult süü omaks, kahanes karistus kahe aasta ja nelja kuuni.

Vanemlikke õigusi ei olnud põhjust temalt ära võtta, sest eelmiste lastega polnud probleeme tekkinud. “Nad saavad kenasti hakkama,” rääkis kohalik sotsiaaltöötaja. “Kui ema veel kodus oli, nägin köögis kuhjas pesemata nõusid, aga nüüd on kõik korras.”

Eesti Ekspress võttis Mariaga ühendust möödunud nädala neljapäeval.

Kuuldes, et tahame rääkida ühest õnnetust loost, küsis naine üllatunult: “Millisest õnnetusest?”

“Teie lapse surmast...”

Suure tõenäosusega pidanuks kõne siinkohal lõppema. Kuid Maria oli valmis kohtuma. Leppisime kokku, et kohtume ühes naabermaakonna külas, kus ta oli tööd leidnud.

Ajakirjaniku kohale jõudes Maria telefoni enam ei võtnud. Lasi kutsuda või katkestas kõne.

Kohalik poemüüja teadis teda küll (“Kolis millalgi kevadel siia”), Maria oli veel samal päevalgi kauplusest läbi käinud. Müüja oli isegi kuulnud, et uus elanik peab varsti vangi minema.

SMSide vahetamisel teatas Maria: “ma ei soovi r22gida”.

Ja hiljem: “Aga mis see mulle annab kui olen m6rvar teiste arvamistes.”

Lõpuks ilmus ta siiski välja, saates enne olukorda uurima töökaaslasest naise, kelle juures korteris ta pesitses. Seejärel saabus Maria, end põõsaste taha hoides. “Tule välja!” hõikas tema kaaslanna.

Uudishimulik ja veidi kartlik pilk, tuules lehvivad juuksed, kena naeratus, kuid igerikud hambad. Kõige üllatavamad olid kõrged kuldsed kingad, milliseid kohtab tavaliselt ööklubis või moešõul, mitte küla vahel.

Lühikese jutuajamise jooksul ei hoidnud Maria oma tundeid vaka all. Ta suutis naeratada, veidi ägestuda, end õigustada ja kurvalt nuuksuda. Ta oli viimaseid päevi vabaduses – selle nädala esmaspäeval ootas teda ees Viru vangla.

Maanaiselikult kange olemisega töökaaslane küttis teda üles: miks küll peab ema vangi minema, kui tema laps oli haige ja suri ära? Täielik ebaõiglus!

Maria kordas, et ta ju andis lapsele süüa, aga pisikese kopsud ja neerud olid liiga nõrgad ja ta suri neeruoperatsioonil (operatsiooniks nimetas ta kanüüli panekut). “Ma ju hoidsin teda, internetti panin üles pildid.”

Ta kükitas maha ning nuttis.

Mariast hakkas kahju. Marko oli ta maha jätnud (“läks tagasi oma endise naise juurde”), viiest lapsest elas ta lahus, polnud kodusena aastaid tööd teinud ja töötas nüüd farmis, ees ootas vangla. Sandrast on järel vaid urn tuhaga, seegi seisab Raivo pool.

Miks ta ei võidelnud enda eest, kui laps oli haige ja arstid ei saanud hakkama? Advokaat ju soovitas järele mõelda.

“Mis ma võitlen?! Kõik tunnistasid minu vastu!”

Maria jättis ütlemata (näis, et selle väljaütlemine oli liiga valus), et oli uurija juures üles tunnistanud, kuidas ta jättis lapsega arstil käimata ja lapse söötmata... Toimiku fotod ja surma põhjuste kohta käiv ekspertakt räägivad selgelt, et tema tita suri nälga.

Kõik viimase aasta muutused Maria elus on tühised selle kõrval, mida pidi üle elama tilluke Sandra.

Mis Mariaga juhtus, mis tema peas toimus, pole selge. Kõrvalseisjatele jääb mulje, et laps langes õnnetu armastuse ohvriks, kui tõenäoline isa maimukest omaks ei võtnud. Maria aga sisendab endale, et toitis last, kuid laps oli haige. Tõenäoliselt aitab see mõte tal edasi elada.

Avalikkuse jaoks jäi Sandrast maha vaid kaks teadet kohalikus ajalehes: esmalt rida rubriigis “Uued vallakodanikud” ja seejärel teine rida rubriigis “Meie hulgast on lahkunud”. Ta elas vaid 147 päeva.

* Nimed on muudetud.

■naine – 40 aastane, xxx*, Estonia

■Minust: kyll õppid ise tundma ....siis tee ise järeldus ...

■Ma elan: Igal pool

■Ma elan: korteris

■Silmavärv: Sinised

■Juuksevärv: Blondid

■Kaal (kilodes): 48

■On Sul lapsi? Ja

■Lemmik automark: JEEP