Eestile olümpiakuld saalihokis, Keeniale suusatamises

“20 aastat on liiga lühike aeg nii suure muutuse toimumiseks,” pareerib Rebane. “Siin rikkas ja kallis regioonis on võidu kaal suur.”

“Kui aga mõelda näiteks Keenia suusatajatele, siis võib-olla sealt suunast tekib see jõud, et Aafrikas muutub suusatamine populaarsemaks,” mõtiskleb Port. Ühtlasi usub ta, et aastaks 2031 on murdmaasuusatamises tiitlipoodiumil seisnud mustanahaline sportlane, kel näiteks Rootsi kodakondsus.

Kirstjan Port usub, et paljud klassikalised alad stagneeruvad ja need vahetatakse välja, kuna seal puudub atraktiivsus. “Näiteks 100 meetri jooks, sest doos saadakse kätte liiga kiiresti ja intensiivselt ning pärast kogetakse pigem tühjusetunnet,” arvab Port.

“Olümpiamängudel ei tahaks mina näha alasid juurde tulemas, vaid vähenemas,” loodab Rebane. “Praegune suundumus viib olümpiaalad regionaalseks. See trend hakkab pöörduma alates 2016. aastast, mil Hiina võidab 100 kuld­medalit.”

“Kui miski jääb, siis 100 meetrit,” vaidleb Rebane. “Aga on rida teisi alasid, millel on probleeme rahvusvahelise leviku saavutamisega – näiteks viievõistlus, osa jõualasid.”

Kümnevõistlus ei kao kuhugi. Pordi sõnul on näiteks Jaapani teleprogrammis hästi palju multivõistlusi. “Kümnevõistlus sobib sellesse maailma väga hästi – ta tuleb tihedamaks teha, vähem proove ja katseid – tuleb draamat lisada! Seda tüüpi kompaktne tõeliste atleetide võistlus jääb,” kinnitab ta.

Jüri Tamm: “Dopingut ja geenitehnoloogiat tõrjutakse jätkuvalt spordist eemale. Ausa mängu reeglid jäävad kehtima, sest selleta pole sporti.”

“Dopingule hakkavad mõjuma teatud kultuurilised aspektid, mis ei luba täispettuse peale minna,” arvab Rebane. “Võidule antakse kaal rahvuslike emotsioonidega.”

Pordi sõnul tekivad kaks suunda: üks on räigelt eksperimenteeriv, pigem meelelahutuslike mõõdikutega. Teine aga eneseregulatiivselt end ise puhtana hoidev sport. “Olümpiaruum on see, kuhu keskendub puhas sport,” usub Port.

“Terve hulk ravi jaoks mõeldud lahendusi, mis võimendavad mingit kehalist võimet, hakkavad võimendama ka sportlikku võimet,” ennustab ta. “Kui me vanaemadele ja vanaisadele juba teeme elukvaliteedi parandamiseks liigeseoperatsioone, siis miks mitte nendele, kes sellega raha teenivad?” Juba täna on tavalised lõikused ühe konkreetse liigutuse optimeerimiseks, näiteks pesapallurite seas. Samuti pole ulme, vaid reaalsus infusioonipumpade kehasse viimise tehnoloogia, mida dopingutestid ei avasta. Lisaks on Port veendunud, et juba kümmekonna aasta pärast on olemas humanoidi tüüpi osav jooksja. “Nagu vanasti olid võistlused looma ja inimese vahel, hakatakse neid nüüd korraldama masina ja inimese vahel. Males on seda juba tehtud, 100 meetris pannakse nad samuti proovile,” usub ta.

Jüri Tamm: “Eesti spordis toimub nn soomestumine. See on heaoluühiskond, kus keegi ei vaevu pingutama ega pühenduma tiitlivõidu nimel. Tipptasemel spordirajatisi hakkavad kasutama rahvasportlased.”

Raul Rebane nõustub, et see trend on tuntav. “Mida paremaks läheb elu, seda suurem on tõenäosus, et suurte talentide otsingu süsteemi tuleb kapitaalselt muuta,” kinnitab ta. Seni on meil suurvõistlustel läinud erakordselt hästi. “Täna on umbes iga 10 000. laps maailmas eestlane. Ja olümpial osalebki 10 000 inimest,” näitlikustab Rebane Eesti olümpiamedalite ainulaadsust.

Port usub, et eestlastel on lihtsam tippu jõuda mõnel uuel alal. Nii nagu see juhtus omal ajal naiste laskesuusatamises või vibulaskmises. “Praegu oleme juba üllatavalt tugevad saalihokis. See on selline hea ala, mis on koolides kättesaadav, kandepind suur, taristu odav. Miks mitte näiteks sellel alal maailmas tippu jõuda!” sõnab Port.