Eesti kõrbeluurajad - kangelased või käpardid?

Eesti sõjaväeluurajate tegevuse tagajärjed Afganistanis on kurvad - rühma tegevus lõpetati 2007. aasta jaanuaris liitlaste käskkirjaga, veebruaris vabastati riigi luureülem Riho Ühtegi ning prokuratuur uurib riigisaladuse leket, mis luurerühma tegevuse avalikkuse ette tõi.

Tunnistajana on üle kuulatud Raadio Vaba Euroopa ja Eesti Päevalehe ajakirjanik Ahto Lobjakas, kes 16. veebruaril 2007 avaldas Eesti Päevalehes artikli "Britid tõrjusid Eesti luurajad Afganistanis luuretöölt kõrvale".

Sündmusi varjab tänaseni tihe saladuseloor, kuid lugu Eesti luurajate tegevusest on põnev nagu Bondi-film ega näita neid sugugi hädavarestena. Otse vastupidi - eestlaste lahkumise põhjuseks paistavad olema liighea luuretöö ning suurriikide omavahelised suhted.

Esimene luuremissioon istus viis kuud Camp Bastionis brittide käsul aia sees ja oli sunnitud veetma aega baasi poe ja alkoholivaba õlleka vahel kurseerides. Luurele nad ei saanudki. Novembris saabus uus vahetus, mida oli kolm kuud Inglismaal drillitud. Lahinguväljale saamise nimel oli Ühtegi kõvasti brittide staabiuksi kulutanud.

Nood aga püüdsid kõikvõimalike ettekäänetega tülikatest eestlastest vabaneda. Sest omavahelist luureinfot vahetavad Afganistanis neli suurt ingliskeelset riiki: Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Austraalia. Teisi luureandmetele ligi ei lasta. Väidetavalt oli Eesti luurerühm üldse ainuke, mis brittidega koostööle asus.

Kandaharis olid juhtohjad Kanada käes. Ka nüüd jäi brittidele eestlaste suhtes viimase sõna õigus. Eestlaste eluolu oli aga korraldatud nii, et igati tunda anda, et nad pole kohapeal ­oodatud. Britid, austraallased, ameeriklased ja kanadalased elasid merekonteineritest ümber ehitatud elamutes, milles oli elekter ning kliimaseadmed.

Eestlased pidid esialgu ööbima välitelkides, milles polnud isegi elektrit, kliimaseadmetest rääkimata.

19. jaanuari 2007 võeti nad missioonilt maha. Mis meestega tegelikult Kandaharis juhtus? Ekspressi andmetel sai eestlastele saatuslikuks erakordne tublidus.

Nimelt olevat Eesti luurajad teada saanud, et Talibani võitlejad valmistavad Lõuna-Afganistanis ette rünnakut ühe Lääne abiorganisatsiooni vastu. Eestlased hoiatasid neid ohu eest ise ja otse. Abistajad olid info eest tänulikud, pakkisid asjad, sõitsid kiiresti minema ning rünnakut ei toimunudki.

Kui britid sellest teada said, olid nad süüdistanud eestlasi, et ründajaid oleks pidanud varitsema ja nad lõksu võtma. Kõigepealt oleks pidanud teavitama britte, mitte otse abiorganisatsiooni.

Formaalselt olevat eestlastele süüks pandud subordinatsiooni rikkumist - kuna juhtimine selles piirkonnas oli kanadalaste käes, pidanuks Eesti rühm juhtunust kõigepealt neile teatama, kuid kandis ette hoopis brittidele.

Kandaharis viibinud Eesti ajakirjanikud said aimu käskkirjast, mis eestlaste luurerühma tegevuse peatas. Saladuslikku käskkirja näinud ütlevad, et selles puudus selge viide juhtunu kohta. Polnud selgitatud põhjust, miks selline käskkiri üldse tehti, kuid selles sisaldus vihje, et asja kohta on kord juba etteheide tehtud.

Tõe väljaselgitamiseks peab uurija sõitma Kandahari kõrbe, et otsida jälgi, mille kuum kõrbetuul on ammu liivalt minema pühkinud.