Margit Tõnson: Miks valib vaene eestlane ikka ja jälle Reformierakonda?
Miks panevad masust räsitud inimesed taas panuse uue tõusu peale, aga mitte turvalisema, mitte nii lõikavate äärmustega, rahulikuma ühiskonna peale? Reformierakonna valimisprogrammis kõlab taas loosung: “Eesti elanikest peab saama omanikuühiskond mitte ainult kinnisvaraomandi vaid ka ettevõtete omanikuks olemise kaudu.”
Kas me oleme 20 aastaga siin tasasel maal hakanud tõesti pimesi uskuma Ameerika unelmat ajalehepoisist miljonäriks saamisest? Mulle tundub, et me tõlgendame seda edumüüti enda jaoks sobivast seisukohast. Me kipume eelistama loo inspireerivamat, juhuse rolli rõhutavat poolt, loto peavõidu kujundit. Pigistades silma kinni müüdi selle poole suhtes, mis kõneleb ennastsalgavast vaevanägemisest, et see edu ja rikkus ikka ükskord õuele tuleks. Sest seda vaevanägemise juttu on meile jutlustanud Tammsaare, ja sellest jutust on meil pehmelt öeldes kõrini.
Armas kolleeg Kalev Kesküla kirjutas oma viimaseks jäänud raamatus “Elu sumedusest”: “Millest unistas eestlane läbi nõukogude aja? Unistas ebavõrdsusest. Sotsialism tahtis kõik võrdseks teha, aga õnn on ometi ebavõrdsuses. /…/ Seepärast ei saagi tahta, et eestlased hakkaksid sotsiaaldemokraate valima ja luksusautosid maksustama.”
2010. aasta tulikuum suvi tõi koos hingematva leitsakuga ka hulganisti streigiuudiseid lõunapoolsetest maadest. Mõtlesin siis, et miks ei tule ebaõigluse pärast tänavale need sada tuhat töötut, statistikaameti sõnul kõrge vaesusriskiga inimest? Miks nad ei protesti karjuva ebaõigluse, riigijuhtide küüniliste valikute, olematu sotsiaalpoliitika vastu?
Lämbe vaikus lubas järeldada, et haritud, aga töötuks jäänud eestlane teab isegi, et tal pole kedagi teist oma kehvade valikute pärast süüdista. Aga haridust buumi ajal, mil töökäsi nappis, ebaoluliseks pidanud töötul polegi tegelikult veel oma nirudest tulevikuperspektiividest täit ülevaadet või on ta ellujäämisega nii koormatud, et analüüs ei mahu ülepea tema päevakavasse.
Jah, see kõlab nagu Reformierakonna loosung. Suurepärane poliitsatiir “Riigimehed” võttis selle manifesti veelgi täpsemalt kokku: “Meil ei ole vaeseid, ja need, kes on, on oma vabast tahtest,” põrutas Gert Raudsepa kehastatud partei peasekretär sotsiaalse sidususe ministri kabinetis.
Aastavahetuse tormiilmad üle elatud, saime teadlikuks sellestki, et Eesti elanike sissetulek on Euroopa Liidu madalaimaid. (Jaanuari lõpus võib eurošokk tabada ka end juba keskklassi kuuluvaks pidanud eestlast – väikesed numbrid poelettidel uinutavad ohutunde ja raha kulub salapärasel moel).
Sotsioloog Filip Spagnoli arutleb oma blogis (filipspagnoli.wordpress.com), miks on inimesed vaesed? Ühed on leidnud, et vaesed on oma hädades ise süüdi. Vaesed inimesed teevad järjekindlalt rumalaid otsuseid (sünnitavad liiga vara lapsi, kukuvad koolist välja, hakkavad tarbima alkoholi ja narkootikume jne). Järelikult – nad on rumalad. Kuigi ka rikkad inimesed käituvad irratsionaalselt, siis vahe on selles, et rumalate otsuste tagajärjed ei löö neid hiljem täiesti oimetuks.
Teised on asetanud vastutuse inimesest väljapoole – süüdi on kapitalistlik ühiskonnakorraldus, rassism jne. Aga seegi ei aita meil vaesuse olemust tabada – kui sa oled nii rumal, et ei oska vaesusest hoiduda, siis kust peaks sulle äkki tulema see meeletu vastutustunne ja tahtejõud kehvast olukorrast välja rabeleda? Ja kui süüdi on välised jõud, siis pinguta palju sa pingutad, vaesusest ikka ei pääse. Tõde on, nagu alati, kahe vahel. Olud ja otsused kokku moodustavad vaesuslõksu.
Lõksu paremaks selgitamiseks pakub filosoof Charles Karelis nn mesilase nõelatorke teooriat: kui inimene saab nõelata ühelt mesilaselt, siis paneb ta kogu oma tähelepanu ebamugava sügelusega tegelemisse. Aga kui torkeid on juba kümneid, ei suuda inimene oma tähelepanu koondada, sest kogu kere sügeleb. Ehk, mida ebamugavam ja valusam on olukord, kuhu inimene on sattunud, seda vähem tõenäoline on, et ta suudab probleemidepuntrast välja rabeleda. (Vaesuslõksu ehk kuidas vaesus taastoodab vaesust on muide väga hästi kirjeldatud filmis “Paljad luud / Winter’s Bone”, mida näeb kinos “Sõprus”).
Spagnoli kasutab aga võrdlust nõudepesuga – kui kraanikauss on nõusid täis, siis tundub kolme taldriku pesemine mõttetu üritusena, aga kui kraanikausis ongi kolm taldrikut, siis ei ole endas motivatsiooni leidmine keeruline. Isegi kõige helgemad pead meie seast ei saaks liiga suure nõudekuhjaga hakkama.
Teine viis vaesuse kirjeldamiseks on subjektiivsem – küsida inimeselt, kas ta tunneb, et ta on väiksema sissetuleku tõttu millestki ilma jäetud. Ilmajäetuse tunne on mõistagi seotud väärtushinnangutega. Eesti elanik tunneb ennast näiteks kõige enam ilmajäetuna puhkusest välismaal (57%). Teise tähtsa ilmajäetusena nimetati hakkamasaamist ootamatute kulutustega. 22% elanikkonnast tunnistas, et neil pole ootamatute kulutuste korral vajaminevat raha. 21% elanikkonnast tundis aga puudust sõiduautost. (Allikas: www.statistikaamet.wordpress.com). Kui neid ilmajäetusi vaadata, siis pole ju nagu häda midagi? Hakka või uskuma, et vaesus on mõtteviisi küsimus – vaese jaoks on elu täis tõkkeid ja takistusi ning ilmajäetust, rikka jaoks on elu täis võimalusi, väljakutseid ja luksust.
Nii, nagu alkohooliku paranemine ei alga enne, kui ta probleemi tunnistab, nii ei saa ka Eesti vaesusega tegelema hakata, kui ta ennast mantraga “viieteistkümne aastaga viie rikkama riigi hulka” edasi petab. Me oleme vaesed, lisaks pangakonto viletsale seisule vaesed ka kogemuste, poliitkultuuri ja kommete, emotsionaalse intelligentsuse, suhtlemisoskuse, enesest ja teistest lugupidamise osas. Kui möödunud konfliktsele ja kirglikule aastale tagasi vaadates üritas Reformierakonna kultuuriminister Laine Jänes loomeliitude juhtidele korraldatud pisikesel banketil süüdlaseks tembeldada tiigri aasta planeetide seisu, siis eks näitab seegi meie vaesust. Isegi siis, kui ta tegi nalja, oli see vaene nali.
