Saar liigitab neid manipulatsioone jämedalt kaheks seotud nähtuseks: „kurjad konstandid" ja „moraalipaanika". Tundub, et mõlemaga on võimalik ühiskonnas põhjendamatut hüsteeriat tekitada.

„Tavaliselt loovad moraalipaanika seisundi teatud huvirühmad, et seada mingi teema avalikkuse eriti suure tähelepanu alla ning koguda seeläbi sotsiaalset, ainelist või muud laadi kapitali," kirjutab Saar.

Kuri konstant on aga näitaja, mis kirjeldab ebaadekvaatselt mingit negatiivset sotsiaalset protsessi ja selles osalejaid, sest on konstrueeritud varjatud eesmärkidest lähtudes. „Konstant pseudonäitajana moonutab tegelikkust, tekitab müra ja loob olukorrast vale ettekujutuse," selgitab Saar.

Kurjad konstandid on võimalik jagada jämedalt kolmeks, sõltuvalt sellest, kui suurt inimrühma (vähemust) nad hõlmavad. Eesti puhul on esimene rühm ca 100 000 inimest, näiteks Vene kodanike arv. Teine rühm ca 10 000 inimest, näiteks AIDSi haigestunute hulk. Kolmas rühm on veelgi väiksem, näiteks 500 - just nii palju olevat pedofiile või siis hoopis neid, keda Eestist seksiorjaks müüakse. Ja neid arve korrutatakse meile söögi alla ja söögi peale.

Saare sõnul on Eesti puhul musternäidiseks just väidetav Vene kodanike arv - 100 000 -, mis ei oma aga ammu mingit adekvaatset alust. Kui palju neid tegelikult on, ei tea erinevatel põhjustel keegi, kuid 100 000 on lihtsalt ilus arv, ja pärineb Vene allikatest.

Nagu ka töötute puhul - sama arvu nimetati ca 10 aastat tagasi, kuid millegipärast ilma iseäraliku paanikata. Veel ilmub sarnane number näiteks ÜRO allorganisatsiooni World Food Program 2008. aasta statistikas - just nii palju olevat Eestis alatoidetud inimesi. Ning paraku pärinevad algallikaks olevad andmed otse Eestist. Mittetulundusühingutelt, kelle eesmärgiks ongi näidata pseudoprobleeme läbi nn kurjade konstantide - kui nad seda näitavad, siis saavad nad taotleda raha „probleemi" lahendamiseks ja parasiitlikult edasi eksisteerida.

„Niisugune on Eestit iseloomustavate kurjade konstantide pideva kasutamise üks eesmärke: luua ja kinnistada üldpilt, mis kujutab jätkusuutmatut, kõiksuguste sotsiaalsete probleemide käes lõputult kannatavat riiki," ütleb Saar.

Nii kahjustatakse otseselt Eesti mainet. Ja muidugi mitte vaid nende isikute poolt, kes seisavad kuldvillakuna tilkuva euroraha taga ja on seejuures võimelised näitama ükskõik milliseid arve, et saada veel raha.

„Kurje konstante on mugav kasutada info- ja psühholoogilises sõjas, kus sihtmärkide tegelik kahjustamine toimub nn pehmetel viisidel," ütleb Saar - ja seda tehakse pahatihti varjatud huvigruppide poolt. Näiteks võõramaa luure. Vene 100 000 kodaniku osas on lihtsaim selgitus Saare sõnul see, et Venemaa lihtsalt blufib, et näidata, kui halb on Eesti riik. Ja meedia võimendab kurje konstante neid mõtlematult kasutades.

Või siis võtame need 10 000 väidetavat aidsihaiget. See statistika on sisuliselt konstrueeritud reaalsus, väidab Saar: „Kujutame endale ette anonüümseid kabinette, kus jagatakse tasuta kondoome ja süstlaid ning kus kogu info, mis klientide kohta on, põhineb ainult nende ütlustel." See on absurd. „Mitte ükski pessimistlik prognoos, mis tehti 2000. aastate alul, pole täitunud, ja kindlaid empiirilisi fakte siinset rahvastikku laastavast epideemiast pole võimalik leida," lisab Saar. Tegu on kurja konstandiga.

Ja ka kõige väiksemasse kategooriasse kuuluva kurja konstandiga on edukalt võimalik inimeste päid segi ajada. Näiteks esimest korda Postimehe lisas „Luup" (2002) esitatud arv inimkaubanduse kohta - Eestis müüdavat aastas 500 naist välismaale seksiorjusse. „Seal esines esimest korda ka väide, et nimetatud arv pärineb Rahvusvaheliselt Migratsiooniorganisatsioonilt, mida organisatsiooni esindajad kategooriliselt eitasid," kirjutab Saar, mis tähendab, et ka ajakirjandus konstrueerib kurje konstante. Uurimise käigus õnnestus nood 500 muuta „vähemalt sajale viimase nelja aasta jooksul". Näete erinevust?

Saar kirjeldab ka kurjade konstantidega seonduvat huvitavat nähtust nimega humanitaritism, mille puhul püüab võimukas rühm ohjeldada teist rühma näiliselt nende enda huvides. „Tüüpiline näide on seotud inimkaubandusega, kus feministliku suuna esindajad on seisukohal, et vabatahtlikku prostitutsiooni pole olemas. Kõiki prostituute käsitatakse inimkaubanduse ohvrina sõltumata sellest, et asjaosalised ise peavad ennast enamasti seksitöötajateks," kirjutab Saar. Lisaks on olemas ka demoniseerimine, „mille puhul leiab teatava grupi suhtes aset sedavõrd suur vaenulikkuse kasv, et sellesse gruppi kuulujaist saavad palju probleeme tekitavad "rahvavaenlased"".

Moraalipaanika puhul on aga otseseks huvigrupiks "moraalialased ettevõtjad", kes konstrueerivad ja kasutavad ära moraaliga seotud sotsiaalseid probleeme, ütleb Saar. Jalustrabav on ta viide sellele, et räägitakse koguni „üsna uuest, väga suure käibe ja kasumiga tootmisharust, mida võib tähistada mõistega "moraalialane ettevõtlus". Kuid ega see siis niisama ei teki.

„Moraalipaanika tekkes on suur osa ajakirjandusel, mis kaldub kirjeldama probleeme valikuliselt, liialdatult, ähmastades nende tegelikku taset ja olemust. Ka kurjade konstantide kasutamisel on ajakirjanduse tähtsust raske üle hinnata," märgib Saar.

Ekspressi meediaanalüüsitoimkond nõustub Saarega ja lubab edaspidi veelgi valvsamat kontrolli iseenda üle. Lugejate abiga.