Mõni aeg tagasi koos Sõnajalgadega Saaremaale tuulepargi ehitamist plaaninud Väärtnõu tahab toetada väikemajapidamisi, langetada kütuse ja muu energia aktsiise ning kehtestada siseturu kaitse "ebakvaliteetsete Hiina toodete ja doteeritud Lääne põllumajandussaaduste üle." Samuti on tema plaan soojendada üles suhted Venemaaga, kuni selleni, et avataks kahe riigi vahelised piirid.

Mis faasis uue erakonna loomine on?
Ühest küljest on asi paigas, et mis moodi see peaks välja nägema ja mis oleks vaja teha. Aga nüüd on vaja inimesi, kes sellega reaalselt edasi tegelema hakkaks. Mul võivad olla ideed, aga üksi tulemust ei too.
Suhteliselt raske on saada inimesi ühele rajale, tahetakse infot läbi seedida. See võtab aega, aga aega meil ei ole – me tahame järgmisteks riigikogu valimisteks igal juhul valmis olla, see on fakt!
Esimene sõnum ongi see, et me oleme avatud kõikidele inimestele, kes tahavad liituda ja panustada.

Kuidas loodav erakond positsioneerib end parem-vasak-skaalal?
Seda on raske öelda. Ta jääb pigem tsentristlikuks. Asja põhiiva on see, et tegemist on internetiparteiga. See peaks olema täiesti internetikeskkonnal põhinev partei, mis liidab edumeelseid inimesi.
Kuidas erineda teistest, väljakujunenud erakondadest? Ainus erinevus saabki olla, et me muudame süsteemi – täna ei meeldi mulle see, kas minu häälega arvestatakse või mitte. Ja ma kuulen alati hiljem asjadest, mis on vastu võetud, kuigi ma olen aktiivne ja jälgin uudiseid. Järelikult käib tagatubades otsustamine. Mina inimesena tahan otsustada ja ma tahan, et inimestele seletatakse asjad varem lahti.
Internetipartei teebki see atraktiivseks, et see ei võimalda teha asju seljataga. Idee poolest peaks see välja nägema nii, et ideid selgitatakse rahvale ja need pannakse hääletusele.

Nii et parteisisene otsustusprotsess saab olema avalik juba eos?
See on avalik kuni sinnani välja, et kui on tähtsamad küsimused, siis inimesele saadetakse eraldi sõnum, et täna on aeg arvamust avaldada.

Okei. Üks on otsustusprotsessi küsimus, n-ö demokraatia demokraatias, nagu te olete varemgi välja öelnud ja internetipõhisus. Mis veel?
Kõik erakonnaga liituma oodatud peavad arvestama, et see erakond ei saa olema materiaalse kasu saamise koht. See erakond on panustamise koht. Kõik need inimesed, kellel on täna päevapoliitikast „kopp ees“, tulevad ja panustavad oma mõtete, ideede ja tööga. Ma tean, et väga paljud tahaksid seda teha, aga ei leia omale väljundit.
Veel üks oluline asi. Täna on umbes neli protsenti inimestest koondunud erakondadesse ja nad juhivad riiki. Ja siis öeldakse, et ülejäänud inimesed on rumalad ja pole aktiivsed jne. Mina ei ole sellega nõus. Inimesed pole rumalad, nad võivad olla väheteadlikud. See on meie enda probleem, et me oleme neid hoidnud suletud ringis.
Et see asi üldse teostuks, selleks on vaja saada välja marginaalsusest, et meil poleks mitte 5000 inimest, vaid 50 000 inimest erakonnas. Ja interneti kaudu on seda võimalik teha.

See tundub sellise sotsiaalse võrgustiku avatud keskkonna ideena.
Absoluutselt. Võib ju utopiseerida kuni selleni välja, et terve Eesti riigi valitsemine võiks olla sotsiaalne võrgustik. Meil pole vaja riigikogu 101 liikmega. See võiks toimida hoopis teistel alustel. Aga pigem on see tulevikuvisioon.
Selle süsteemi puhul on oluline avatus ja ausus. Et see pole Mati Väärtnõu partei! See on Marise partei, igaühe teise partei, kes on selle liige ja kelle sõna maksab täpselt sama palju nagu minu sõna ja kes on võrdne partner. Ja kui tal on hea idee ja ta suudab selle internetikeskkonnas ära põhjendada ja inimeste poolehoiu võita, siis on see prioriteet.

Kas teile tuli partei selliselt toimimise idee Ühtse Eesti etendusest?
Mul oli juba poolteist kuud enne etendust see idee. Jube kahju oli, et Ühtses Eestis visati pall õhku ja siis joosti laiali. See andis tõuke, et keegi peab midagi ära tegema. See ongi kõige hullem, et keegi ei taha esimest sammu teha, oodatakse, et kõik kantaks kandikul kõik kätte. Aga räägitakse, et meil on vaja ausaid, ideelisi, aatelisi inimesi riigi etteotsa. Me ei leia neid, sest nad peavad sinna arenema, kasvama, kujunema.

Nii et te alustate siis inimlike väärtuste baasilt ideede kogumist, mitte parteiprogrammi loomisest?
See on kõige alus. Kui meil pole ühiskonnas väärtusi, pole meil ka seda ühiskonda!

Missuguseid väärtusi te tahaksite siis üle rõhutada?
Rääkides näiteks majanduskeskkonnast ja liberaalsest demokraatiast, väidan ma, et see on tegelikkuses ainult hea jutt ja see ei toimi. Väga suur väärtus on vastutustunne, täna seda ei ole. Võib olla säilinud üksikisiku tasandil, aga kui ma vaatan poliitikuid, nende sõnavõtte ja inimesi nende ümber, siis mina väidan, et vastutustunne puudub. Kõik lubavad midagi ja siis ütlevad, et oi, me poleks muidu võimule pääsenud, me pidimegi natuke lubama. Aga keegi ei vastuta mitte ühe sõna eest. Ka austus kaasinimese vastu täna puudub. Minnakse üle laipade. Ma olen sellega väga palju kokku puutunud. See on kapitalistliku süsteemi negatiivne külg. Kui meil on eesmärk kasumi saamine, teeme kõik, et selleni esimesena jõuda. Vastutustunne tuleb taastada, kui me tahame riigina kuskile jõuda. See, et vahepeal on keegi vastutustunde oma heaolu suurendamiseks endale tagataskusse pistnud, ei tähenda, et vastustunne ja austus kaasinimese vastu kadunud on.

Teie suhtumine on vastuoluline. Ühest küljest te tahaksite, et poliitikud oleksid valmis vastutust võtma, aga ometi te ei taha olla partei juhtfiguur. Kuidas te seda selgitate?
See polegi vastuoluline. Ma olen alati olnud asjade käimalükkaja. Tuleb see juhtfiguur olla niikaua, kui inimesed kaasa tulevad. Minul ei ole ambitsiooni valitseda millegi üle. Nii kaua, kui on vaja, olen ma valmis seda tegema.

Miks te ei ole kaalunud mõne teise erakonnaga liitumist?
Välistatud! Ükski erakond ei kanna neid ideid. Ja teine asi – erakonnal on vaja läbipaistvust. Ühtse Eesti Suurkogu näitas väga hästi, kuidas inimestega manipuleeritakse ja sellega ei jõua mitte kuskile.

Kas te ei karda, et te ülehindate Eesti inimeste kaasaminekut uute ja riskantsete asjadega? Mõnes mõttes meenutab teie ettevõte Rainer Nõlvaku „Teeme Ära“ kampaaniat. Te pakute initsiatiivi, millele rahvas peaks vastama. Mõttetalgutelt ei ole paraku väga palju tagasisidet suurteks tegudeks olnud.
Rahvast ei saa kunagi ülehinnata. Rahvast on tavaliselt alahinnatud. See on esimene probleem. Teine asi on see, et tuleb tõepoolest arvestada, et rahva initsiatiiv on tahtlikult madalale viidud. Mina mäletan, kui 1988. aastal oli mõte taasiseseisvumisest. See, mis praegu on, on vaid kõverpeegel sellest, mida me tookord mõtlesime. Pigem peab keegi initsiatiivi tagasi tooma. Ja mina olen nõus seda asja vedama, jah.

Teie silmis on uus erakond kristlik?
Absoluutselt. Ma pean väga oluliseks riigi ja kiriku vahelist dialoogi, mis täna täiesti puudub. Kui põhikoolis tehti kohustuslikuks usuõpetus. Mulle see meeldib. Aga mulle ei meeldi, et selle eel ei olnud arutelu rahvaga või isegi kõige elementaarsemat selgitust.

Teil on veel ka regionaalpoliitika arendamise mõtted.
Ma püstitasin küsimuse, kuidas elab täna Eesti küla. 1971. aastal oli laul, et „kuni su küla veel elab, elad sina ka.“ Ega küla ei tähenda väikest asumit ääremaal. See on olnud läbi aegade eesti rahvuse, kultuuri ja keele kandjaks. Eestlastel ei ole mingit pikka linnatraditsiooni. Kui me tahame teada, kuhu meie riik jõudnud on, küsime, kuhu see küla on jõudnud. See on vastus.

On teil ka keskkonnahoidlikke ideid?
Minu arust ei saa ühte ideed teisest välja rebida. Kui inimestel on vastutustunne, kaasinimestest hoolimine, siis keskkonnast hoolimine käib sinna sisse. Ei ole nii, et inimene on vastutustundlik, aga keskkonnale sülitab.  

Milline on teie majanduspoliitiline visioon?
On selge, et tänastel erakondadel puudub absoluutselt arusaam, kuidas Eesti majandust edasi viia. Me oleme ühes ringtsüklis: me oleme ringi põhjas, kui euro tuleb, tulevad välisinvesteeringud, jõuame ringi tippu, aga siis läheme jälle alla tagasi, sest välisinvesteeringud jooksevad välja. Välisinvesteeringud on nagu võõrleegionärid, kes tulevad suure raha peale sisse ja esimese ohu korral jooksevad jälle välja. Ka masu on seda näidanud.
Pole sellist võluvitsa, et onu Sam annab kõigile miljon dollarit ja oleme korraga, hops, rikkad. Siin püüti meie lollust ära kasutada, et kõigil oli võimalus laenata. Riik ütles ka, et jõuame kohe viie rikkama riigi hulka ja täna öeldakse, et need inimesed olid rumalad, kes laenasid. Vastupidi – nad täitsid riigi visiooni. Nad mõtlesid, et annavad ka oma panuse. Nad ei laenanud selleks, et raisata, vaid selleks, et investeerida.

Aga kuidas olukorda muuta?
Noh. Siin tuleb alustada sellest, et riik ei saa olla edukas vihkamispoliitikat külvates ja riigi julgeolekupoliitika saab olla ainult edukas siis, kui me saame oma naabritega hästi läbi. Mulle ei meeldi, et poliitikas räägitakse venestamisest. Ma ei mäleta, et vanavanaema mulle oleks rääkinud, et Tsaari-Venemaa oli halb. Mina tean, et Nõukogude Venemaa oli halb. Me ei saa rääkida sellest, et venelased ja Venemaa on halvad. Me peame rääkima Nõukogude Venemaast ja kommunistidest.
Nüüd räägitakse sellest, et kui me teeksime piirid viisavabaks, tuleks siia suur migratsioon, mis venestaks Eesti. See on absurdne. 150 aastat teadlikku riiklikku poliitikat ei suutnud seda teha! Ja kui me teeks piirid lahti, venestataks Eesti. See on mõistusevastane!
Kui me siit edasi vaatame, siis Eestis on piirid lahti ka mujale. Hiljuti nägime Kanal 2-st üsna hoiatavat näidet moslemite käitumisest ARKis. Ma olen elanud kaks aastat moslemitega koos ja ma tean nende mõttemaailma – eestlased ei kujuta endale ette, mis see tähendab. Me oleme varsti dilemma ees: moslemid versus õigeusklikud venelased ja see on väga suur asi, mida ei julgeta endale tunnistada. Ma võin kinnitada, et me valime iga venelase enne moslemit.

Nii et teie seisukoht oleks, et Vene-Eesti piirid võiks avada?
Absoluutselt. Heanaaberlikud suhted ja piirid avada. Vihkamispoliitika ei vii kusagile. Vaatame Armeeniat – kas keegi neid ohustab? Ei ohusta! Nad on iseseisev riik, nende suhted on normaalsed. Aga mingi vihkamispoliitika, rahvuse põhjal sildistamine – see on täiesti vale.
Sealt tulevad ka need olulised aspektid majanduse kohta: tuleb luua turud väikemajanduse rentaabluseks. See ongi see Eesti küla, millest ma räägin. See ei ole normaalne… Ma toon ühe näite. Ma helistasin Türil ühele kuldsete kätega töömehele, kes telefoni vastu võttes ütleb, et „Tere, helistasid mulle, asotsiaalile ka.“ Ma küsin, et miks sa asotsiaal oled. Ta ütleb, et ta elab riigi abist. Ta ütles, et „aga mul on 700 õunapuud, 400 Kalifornia küülikut ja mulle naabrid ütlevad, et mida sa rabeled.“ Õunad ajas ta eelmine aasta auku ja selleks, et neid küülikuid tappa, peab olema 4000 küülikut, et tapamaja ära tasuks. Me ei räägi nendest inimestest, kes ei viitsi midagi ette võtta. Me räägime nendest, kes viitsivad ja on asotsiaalid! See on väga suur riiklik probleem.
Tuleb luua siseturu kaitse, aga mis kujul, see on spetsialistide asi.
Oluline probleem on ka odavates, ebakvaliteetsetes Hiina toodetes, aga me peame ka siin mingi süsteemi looma, et me ei laseks igasugust rämpsu oma turule, mis viib meilt raha välja, ei anna meile mitte mingisugust kvaliteeti. Lõpuks küsime, et kui me võitleme kliima soojenemisega, siis miks me ei vaata sinna poole, kui palju raisatakse energiat ja materjali lihtsalt mingisuguse lolluse peale! Ja me kõik aktsepteerime seda, võtame seda vastu ja mõtleme, miks me oleme vaesed!
Ja veel üks asi on teenuse pakkumine ida poole. Ma olen kindel selles, et täna on Venemaal on kasvõi turismireiside huvilisi kuskil 40 miljonit. Kui me saaksime sellest 10 protsenti, kuskil neli miljonit inimest – miks me nende raha põlgame?
Samamoodi puudub täna normaalne kaubavahetus ida suunal. Kui me pole võimelised oma põllumajandustooteid Lääne suunal turustama, teeme siis seda ida suunal – seal, kus me oleme seda kogu aeg teinud. Ja kui rahvuslased tulevad, ütlevad, et te müüte Eestimaa maha, siis ma küsin, kuhu me maha müüme! Eestimaa sureb välja! Meie eesmärk pole see, et tõuseb viimane eestlane, rusikas püsti, kes ütleb, et me ei taganenud sammugi, aga ma olen viimane eestlane. Me sureme rahvusena niikuinii välja, kui me midagi ette ei võta.
Ja veel üks oluline asi, mida siin koha peal saab ära teha, on kütuse- ja muude energiaaktsiiside langetamine. See on see, mis raiub läbi meie võime olla edukad ja majandada rentaablilt.
Loogiline, et tuleb leida alternatiive riigikassa täitmiseks ja kindlasti tuleb vaadata üle ametnike hulk, keda on liiga palju.
Lasteaedades on alates taasiseseisvumisest seitse erinevat programmi peale suruda. Nad ei ole käima läinud, sest personali pole piisavalt ette valmistatud. Eesti on nagu laboratoorium, katsepolügon. Kaua need inimesed suudavad seal ellu jääda. Kaua me katsetame? Ma tahaks elada ka normaalselt!

Et te nõuate stabiilsust selles osas?
Absoluutselt. See ongi see sotsiaalne turvatunne, inimväärne elukeskkond. See ei tähenda seda, et raha on taskud täis, vaid et on normaalsed inimestevahelised suhted. Meil on riik täiesti nihkes sellega, et räägitakse, et meil on vaja palju raha vaja, viie rikkama riigi hulka ja kõik muu tuleb iseenesest. See ei ole nii. Kõigepealt on vaja moraali, eetikat ja väärtusi ja suure tõenäosusega tuleb siis ka rikkus.

Kas teil on ka sotsiaalvaldkonnas mingeid suundumusi, et kuidas näiteks töötust, vaesust vähendada?
Kui me räägime väikemajapidamistest, on see ka sotsiaalvaldkonna teema. Kui me suudame taastada väikemajapidamise, suudame ka töötust vähendada. See, kel pole tööd, läheb maale, elab ära ja saab oma elementaarsed vajadused kaetud. Ega meil pole raha ümber väga jagada, sest seda ei ole. Me saame tekitada olukorra, kus me saame ise raha toota. Meil pole vaja Eesti Nokiat otsida. See seisabki eestlaste töökuses, oskuses teha väikseid asju ja sellega toime tulla. Ja see toetus peab olema poliitiline. Inimesteni peab viima teadmise, et kui me ostame välismaa kaupa, oleme me vaesed just selle pärast, et toidame välismaa talunikku, anname raha välja. See raha, mis me anname oma inimestele kauba eest, see raha tuleb ringiga tagasi, tuleb ostab teenust, ostab kaupa. See, mis me välja anname, see enam tagasi ei tule.
Muidugi, olles ise tegelenud impordi ja hulgimüügiga, räägin partei programmis oma firmale täielikult vastu. Aga seda ei saagi nii vaadata – riiklike asju ettevõtja pilgu läbi. Siiani on seda tehtud. Kuigi see võib ühele ettevõttele olla hea, ei vii see riiki edasi.

Kas te olete valmis loobuma ärilisest tegevusest ja täielikult poliitikasse suunduma?
Jah. Kuigi mingi idee oli mul üldse Eestist ära kolida. Aga isegi, kui sul on endal raha, on väga valus vaadata inimesi, kes sul peavad kõrval virelema ja sa ei saa sinna midagi ette võtta. Sa ei saa olla suur kala väikses tiigis. Kui sul seal midagi süüa ei ole, muutud ise väikeseks.

Nii et sotsiaalvaldkonnas lähenete siiski sotsiaaldemokraatlikele ideedele?
Ma ei oska sellele vastust anda. Kui vasakpoolsust arvestada toetuste jagamisega, siis mina pigem ei ole selle poolt. Ainult toetuste jagamine ei vii mitte kuskile, pigem tuleb luua tingimusi.

Rikkamates kvintiilides elavate inimeste sissetulekuid kõrgemalt maksustada?
See pole välistatud. Ma olen pigem astmelise tulumaksu poolt, aga mis proportsioonides, seda peab spetsialistidega arutama.

Kui suur on teie lähedasemate toetajate ring, kellega te olete erakonna loomist arutanud?
30-40 inimest. Ja need pole ainult ettevõtjad, väga erinevad inimesed.

Tulles tagasi algusesse, siis ma saan aru, et te alustate sellest, et loote esimese asjana võrgukeskkonna, kus edasi arutada oma ideid. Millal te lehed üles panete?

Seda tuleb teha lähiajal. Kuna see on internetipartei, siis Facebook ja igasugused suhtluskommuunid on prioriteet number üks. Meil on väga ühese suunitlusega partei – koondada suuri rahvamasse.
Üks suur erinevus veel olemasolevate erakondadega saab olema see, et meie julgeme välja öelda, kuidas asjad on. Kui keskerakond tahab Kalamajast teha tasulist parkimistsooni, siis nad ei julge välja öelda, et meil ei ole raha! Milleks? Kui inimesele ütelda välja ebameeldiv tõde, seda on palju kergem taluda kui valetamist.
Eks siis saab näha, kas inimesed tulevad ideedega kaasa või mitte. Selles projektis kaotada ei ole võimalik. Ma olen vähemalt midagi ette võtnud selleks, et süsteemi muuta.