(Kurva, mõtliku häälega) Seda ma tahaks ise ka teada, ausalt öeldes. See oli viimane piisk karikasse! Ma olen sügavalt pettunud nagu kõik teised. Me võime jääda eelarvamusele maitse-eelistustes ja kas klaas sobib või mitte ja kas rist sobib, aga see on andeksandmatu, mis nende poolt sai tehtud.

Kelle poolt?

Tšehhide poolt. Nad peavad vastutama oma ehituspraakide eest. Kui kuulsin, siis mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on.

Kuidas see tükk nii kehvalt kinnitatud oli?

See oleks pidanud olema kinnitatud klambritega, aga oli kinnitatud silikoonplastliistudega. Need tuleb koheselt ära vahetada. Tšehhid küll lubasid kõik õigesti teha, kuid ainult lubaduseks see ka jäi. Tekib küsimus, kuidas see asi kõik eelnevad distantsid läbis.

Kes siis ikkagi vastutab?

Ehitusjärelevalve vastutab selle eest, et tšehhid teeksid korraliku töö. Mõtlen tagasi, kuidas me tšehhidega võitlesime lahenduste eest, kui vähe nad hoolisid sellest. Kõige murelikumaks teeb mind see, et kvaliteediprobleemidesse on sumbunud kogu Vabadussõja tähendus ja ideaal. Olen isegi mõelnud, kas oleks pidanud esitama ühe teise meie idee… kuna aga teema oli seotud Vabadussõjaga, pidasime seda liiga abstraktseks.

Kellel peaks nüüd häbi olema?

Asi ei ole häbis, asi on ohutuses ja väärikuses. Kui on lubatud teha tööd, siis on vaja seda ka teha. See on suuremat sorti pettus, mis on korda saadetud.

On veel midagi lisada?

Ma loodan, et ehitusmehed saavad oma triibulised kätte. Ja ma loodan, et sammas parandatakse ära ning kogu see juhtum unustatakse nii kiiresti kui võimalik.