KGB agendid meie keskel

Olin ammu kuulnud "ringi hulkuvatest" KGB agendikaartidest, kuid kõik pakkujad olid osutunud vaid tühja jutu ajajateks. Kahtlustasin seda ka seekord. Meie kohtumisele eelnes e-kirjavahetus, milles müüja esines valenime all ja kasutas anonüümset meiliserverit. Minu soovil saatis ta "proovipartii", mida palusin uurida KGB teemaga hästi kursis olevatel ajaloolastel. Otsus oli selline: "Kõik näib kinnitavat nende agendikaartide autentsust."

Vähi valitsus ostis Tartu KGB agendikaarte
Tagantjärele arvan, et mulle räägitud müügijutt oli täielik vale. KGB peakontor asus Tallinnas Pagari tänaval Suure Rannavärava lähedal olevas hoones. KGB lõpupäevil oli mõnes toas veel korralik eestiaegne tammepuust laud. Pehmet mööblit seal ei olnud. Putši ajal valvas hoonet piirivalve eriüksus: on raske uskuda, et keegi oleks sel ajal koopiad mööbli vahele toppinud.

1997. aastal kirjutas Postimees, et ajalehe "andmeil võis üks ENSV KGB või Venemaa eriteenistustega seotud inimene pakkuda Eesti riigiametnikele 1992. aasta suvel müüa 500 kaarti "vorm 3-a", mille KGB täitis iga värvatud agendi kohta. Kaardile kirjutati agendi tegelikud ankeetandmed ja tema pseudonüüm. "Vormi 3-a" täitis KGB ohvitser, kes konkreetse agendi värbas." Artikli jaoks intervjueeritud Kapo tollane peadirektor Jüri Pihl üldjoontes kinnitas ajalehe väidet.

Rahaeralduse agendikaartide ostmiseks tegi Tiit Vähi valitsus 1992. aasta suvel Teabeteenistusele. Kaardid saadi kätte 1993. aastal. Need olid Tartu kaardid, neil nimetatud isikute hulgas oli ka sõjaväelasi. Selle põhjal saab väita, et Ekspressini jõudnud Tartu KGB kaartide koopiad moodustavad osa Kaitsepolitsei käsutuses olevatest agendikaartidest.

Mida kaardid räägivad?
Venekeelsetele käsitsi täidetud KGB agendikaartidele on värbaja poolt kantud agendi nimi, perekonnanimi ja isanimi, sünniaeg, aadress, töökoht ja amet, parteilisus, rahvus, haridus, agenditoimiku number, kategooria (agent või abiline), agendi pseudonüüm, isikliku toimiku number, värbamise aeg, värbaja nimi ja töökoht, värbaja poolt allkirjastatud otsus isikliku toimiku avamise ja arvelevõtmise kohta. Kaardid on ilmselt eri aegadel trükitud ja kujundus muutub veidi, osal kaartidest on allservas märge: Kartotška "Psevdonim", Forma no 3-a.

Kaartidele kantud isikud jagunevad laias laastus järgmistesse rühmadesse: Tartu teadurid, üliõpilased, töölised, töölisnoored, sõjaväelased - sõdurid ja ohvitserid, osa neist leedu, teised vene nimedega.

Paljud kaardid kannavad tänaseks juba avalikkusele tuntuks saanud toonaste Tartu KGB juhtide ja töötajate allkirju.

Kaartidele kantud isikute nimede ja sünniaegade kontroll internetis annab hämmastavaid tulemusi: seal on tänane ajakirjatoimetaja, haldustöötaja, Riigikokku kandideerinu, endine päris kõrge riigiametnik, mitu tänast professorit, dotsent, vallavanem, ärimehi, kohalikesse omavalitsustesse kandideerinuid, eri erakondade liikmeid.

Välisreis mõjus magneedina
Tähelepanuväärne on paljude värbamiste aeg, mis jääb 1980. aastate lõppu. Algas perestroika, tõusis fosforiidisõda, Hirvepargis kogunesid inimesed MRP pakti hukka mõistma, asutati muinsuskaitse selts, toimus loominguliste liitude ühispleenum... aga inimesed hakkasid KGB agendiks? Miks?

Ähvarduste aeg oli 80ndate lõpul juba möödas, sest rahvas tajus oma jõudu. Jah, piitsa enam polnud, kuid präänikuid veel oli. Tartu ülikoolis oli selleks präänikuks stažeerimine välismaal.

Välissõidud viseeris Nõukogude Liidus alati KGB. Toona kuulus Tartu ülikool teadustöö vallas ENSV Teaduste Akadeemia alla, seal tegeles sellega omakorda välissuhete osakond, mis oli seotud KGBga.

Pole keeruline ette kujutada olukorda, kus noor teadur on saanud välismaalt kutse stažeerima sõita - kujutage ette, milline ahvatlus see toona oli! -, aga kõik sõltub kagebeelase otsusest.

Ekspressi kaartide alusel võib vähemalt ühel juhul väita, et nii see võiski toimuda - samal aastal pärast KGB agendiks hakkamist läks teaduslik töötaja kuuks ajaks Lääne ülikooli.

Pseudonüümid pole põnevad
Kaartidele kantud agendinimed ei hiilga erilise vaimukuse või teravmeelsusega. Tavaliselt olevat agendile endale antud võimalus pseudonüüm valida, võimalik, et see oli mingi sadismi erivorm; kui inimene sellega hakkama ei saanud, siis aitas teda värbaja.

Palju on tavalisi eesti mehenimesid (kaartidel on naisi palju vähem kui mehi): Heino, Paul, Karl. On põnevamaid ja literatuursemaid nimesid, nagu Leon ja ­Schliemann, loomariigist pärit Tiiger ja Kala, ilmselt harrastusele viitav Neptun jpm. Ühele kaardile on kirjutatud vene keeles - "ebausaldatav".

Kaardikoopiate uurimisel tundub, et need võisid olla ka Eestisse jäetud originaalkaartide koopiad, mida kasutas põrandaalune KGB töötaja, et nende hulgast edasiseks tööks sobivaid isikuid valida või välja praakida.

Pärast ENSV KGB laialisaatmist allutati selle asjad Venemaa välisluurele, kuna Eesti oli juba välisriik. Enamik kohalikest agentidest ehk 90 protsenti olid luuranud "sisevaenlase" järele ja vajadus nende teenete järele kadus. Venemaa välisluure SRV sai endale kümnendiku toimikutest, muu aga anti tagasi ja see võiski olla see osa, mis aasta hiljem müüki läks ja mille kaitsepolitsei oma valdusesse sai.

Ei saa andestada pattu kahetsemata
Herman Simmi juhtum näitab, et mineviku varjud ei ole kuhugi kadunud. Simm väitis, et ta oli KGB agent juba nõukogude ajast alates ning teda survestas SRV, ähvardades teda paljastada, kui ta keeldub koostööst.

Muidugi võib see olla vaid hädavale või osaline vale. Kuid üks on selge - Eestis puudub julgus ning soov avalikustada endised KGB agendid ning üldse selle teemaga tõsiselt tegelda.

Loodeti, et mineviku varjud kaovad iseseisvuse päikesepaistes. Kuid varjud ei kao kuhugi ja KGB kummitab meid veel kümneid aastaid. Kusagilt maapõhjast võivad üles kerkida koopiad vastikutest dokumentidest, mida on keeruline, isegi võimatu kontrollida.

Ning rääkida ei saa ka endistele KGB agentidele andestamisest - kuidas andestada neile, kes ei ole avalikult isegi pattu kahetsenud?