Andrei Hvostov : Täna kahtleb euros, homme reedab kodumaa
Afganistanis sai järjekordselt surma Eesti sõdur. Esmaspäevases “Välisilma” saates küsiti Eesti välisministrilt, kui kaua see veel kestab. Välisminister andis asjatundliku vastuse ehk siis ei vastanud midagi. Ta ei saanudki vastata, sest Urmas Paetile esitatud küsimuse adressaadiks peaks olema Ameerika Ühendriikide valitsus.
Äsja kirjutas New York Times sellest, kuidas CIA ning Pakistani eriteenistus tabasid selle aasta alguses tähtsuselt teise Talibani mehe. NYTi artikli ilmumise hetkeks oli selgunud, et pakistanlased olid ameeriklasi lollitanud. See tähtis taliib oli alustanud salajasi läbirääkimisi Afganistani valitsusega ehk tegi seda, mida ameeriklased soovivad. Ent mees ei kooskõlastanud oma tegevust Pakistaniga ja nii talle makstigi kätte, kusjuures tehti seda ameeriklaste kätega.
Miks peavad Eesti sõdurid osalema vere hinnaga ameeriklaste ürituses, kui viimased ei saa enam ise ka aru, mida nad Afganistanis õigupoolest teevad? Pole kelleltki küsida. Ja üldse, jäägu iga kingsepp oma liistude juurde.
Suve keskel tuli Indrek Neivelt ühes intervjuus välja kahtlusega, kas Eesti ühinemine euroalaga on praegustes oludes mõistlik. “Vahetult enne seda, kui tehti otsus Eesti euroalasse kutsumiseks, toimusid euroalas fundamentaalsed muutused,” ütles Neivelt. Euroopa Keskpanga iseseisvust on kärbitud ning Brüssel on saanud suurema kontrolli riikide eelarvete üle. Tänu Kreekale, nagu mäletame. Neivelti arvates peaks asja kaaluma, sest kolme või viie aasta pärast võib ühisraha lõhki minna. Jüri Mõis, Heido Vitsur või Erik Terk on samuti hoidunud lausoptimismist. Võib-olla need inimesed jagavadki rahandusasju, aga see ei muuda nende sõnumit läbilöögivõimelisemaks. Euros kahtlemine on ebapatriootlik tegu. Meenub Hruštšovi-aegne ütlus: “Täna mängib saksofoni, homme reedab kodumaa.” Selliseid saksofoniste, kes häirivad kandlemängijate sulnist tinistamist, pole meile vaja.
2005.aastal võeti Riigikogus vastu dokument pealkirjaga “Säästev Eesti 21”. Dokumendi vastuvõtmise hetkel oli Eesti SKP elaniku kohta umbes 40 protsenti ELi keskmisest. Liiga vähe, on meie üksmeelne arvamus. Näiteks äsja ilmavalgust näinud Eesti tööandjate liidu manifestis tuuakse eesmärgiks jõuda järgmisel kümnendil 90protsendise keskmiseni.
See on õilis eemärk, millele aplodeerivad isegi meie ametiühingud. Ent kuidas saab sellist eesmärki taotlev ühiskond olla “säästev”? Hüvede tootmiseks ning nende jaotamiseks on vaja kulutada energiat. Kas tõstetakse elatustaset või säästetakse energiat – mõlemat korraga ei saa. Creatio ex nihilo ehk millegi loomine eimillestki on jõukohane vaid Piibli tegelastele: Jumal lõi maailma eimillestki ja Tema Poeg toitis viis tuhat inimest kahe kala ja viie leivaga. Millist imetegu oodatakse ka nendelt, kes on kutsutud meid juhtima.
Aastal 2000 tõusis silmapiiri tagant särav päike, millele oli kirjutatud “Lissaboni protsess”. Kui te mäletate veel, siis seesinane protsess pidi viima Euroopa Liidu aastaks 2010 maailma konkurentsivõimelisemate majanduste hulka. Trumbiks pidi saama teadmuspõhine majandus, mis suudab tagada jätkusuutliku majanduskasvu, luua rohkem ja paremaid töökohti ning suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust. Samuti pidi Euroopa Liit tagama keskkonnasäästliku arengu.
Kui peaminister Andrus Ansip esines 2007. aasta oktoobris Riigikogu ees ettekandega “Eesti valitsuse Euroopa Liidu poliitikast”, siis kõlas tema suust muu hulgas järgmine lause: “Ma kinnitan teile, et kuuldused Lissaboni protsessi surmast on mõnevõrra liialdatud.” Selle aasta jaanuaris oldi siis lõpuks sealmaal: kõik, kel silmad peas ning ajud lupjumata – nagu näiteks Rootsi või Hispaania peaministrid –, tunnistasid surmateate põhjendatust. Läbikukkumise algpõhjus on ka enam-vähem teada: Euroopa valijad soovivad olevikus valitsevat kindlustunnet, aga mitte tulevikku viivate muutuste ebakindlust. Stabiilsust eelistatakse dünaamikale. Poliitikud teavad seda. Selgub, et sellest on väga teadlikud ka Eesti poliitikud. Praegu on sõnapaari “Lissaboni protsess” mainimine viisakas seltskonnas samaväärne kõhutuule laskmisega.
20.augustil pidas vabariigi president Kadrioru lossi roosiaias taasiseseisvumise aastapäeva kõne. Loomeinimestele, nagu ikka. Kuulsime, et ajalugu pole lõppenud, paremate lahenduste leidmiseks vajame ausat kriitikat, kõik on meie endi otsustada, peame valima omaenda tee. Lause presidendi suust: “Vaatamata riigi loomulikule arengule, kus loomeinimesed loovad ega seisa barrikaadidel, on just teie võimuses nii poliitikuid kui tervet ühiskonda vajadusel lükata, tõmmata ja juhtida.”
Enne tõmbamise ja juhtimise juurde asumist meeldetuletus kirjutamata reeglitest: poliitilisel väljal hoidutagu kahtlemast Eesti julgeolekupoliitikas, integratsioonis euroatlantilistesse struktuuridesse, kehtivas maksupoliitikas või liitumises eurotsooniga. Ühiskondlikult arutledes ei tohiks hakata tegema järeldusi Eesti elanikkonna vananemisest ega asjaolust, et demokraatlik ühiskond ongi säästmisvaenulik. Rääkides ajaloost, ärgu kritiseeritagu Pätsi ja Laidoneri tegevust… Nimekirja võib igaüks pikendada vastavalt oma kogemustele.
Millistes valdkondades on loomingulisus teretulnud? Praegusel hetkel filoloogilistes. Väga on vaja leida veelgi parem vaste sõnale sustainable development, sest senine vaste “jätkusuutlik areng” pole ikkagi päris see. Ei saagi olla, sest see näikse olevat oksüümoron (stiilivõte, kus ühendatakse vastandlikud mõisted, nagu näiteks “jube ilus”).
Loominguline vabadus piirdub otsusega, millist värvi lipsu kanda presidendi juurde minnes.
