Andre Pukk: “Oli päevi, kui saime püsti seista üheainsa minuti!”

Kui kuu oli täis, hakkasid sellised meeleolud, et kas saame üldse koju tagasi või läheb veel pool aastat. Oli paha kuulda, kui mõni sõber hakkas lootust kaotama.

Alguses oli meil palju rääkida. Tegime teemaõhtuid, võtsime jutuks eks-elukaaslased, filmid, muusika jne. Kõik rääkisime läbi, mis keegi tegema hakkab, kui koju saab jne.

Ei tohtinud ju naerda. Kui meid miski väga naerma ajas, siis hoidsime tagasi. Näiteks selline lugu – neil oli inglise keel üsna vilets. Ükskord tuli üks neist ja tahtis küsida „How are you?“, aga küsis „Who are you?“ ja see oli kohutavalt naljakas. Pärast, kui nad ära olid läinud, siis naersime mis hirmus.

Esimesed ööd me ei maganud. Piilusime teki serva alt ümbrust ja pearättides mehi. Nii sürr tundus see asi. Hiljem – kui ennast päeval üldse ei liiguta, on see uni öösel nii kehvakene, et… Unenägudes oli algul igasugu ähvardusi. Või ärkasid üles selle peale, et näed unes, kuidas tütar sülle jookseb. Hiljem hakkasime nägema koduseid tegemisi. Et mis ma Eestis teeksin jne.

Me kuulsime ka, et 3000 sõdurit otsib meid taga, ja et mingit prügimäge tuhnitakse läbi. Samal ajal sõitsime me ilma igasuguste probleemideta edasi tagasi Süüria ja Liibanoni vahet...