Aitab soolapuhumisest! Rooma Klubi visioon ehk kuidas asjad tegelikult saavad olema.

1968. aastal asutatud rahvusvaheline Rooma Klubi uurib tänaseid globaalseid probleeme ja võimalikke tulevikustsenaariume, mõistmaks, mis on toimumas ning soovitamaks tegutsemist mitmetel tasanditel - indiviidist kuni valitsusteni. Klubi liikmed jagavad usku, et iga inimene on võimeline andma oma panuse ühiskondade parandamiseks. Rooma Klubi Eesti organisatsioon asutati 9. jaanuaril 2001, praegu kuulub sinna 52 väljapaistvat teadlast, majandus- ja ühiskonnategelast (klubi esimees on Eesti Mereakadeemia rektor Jüri Kann).

Allpool vahendab Hardo Aasmäe Eesti Rooma Klubi neli mõtet tulevikuks, mis ei ole tähtsuse järjekorras:

Esimene mõte - kapitalismi mudeli lõpu algus.

Kapitalismi tänasel mudelil tundub olevat võhm väljas. See on vedanud inimkonda väga hästi kolmsada aastat. See on elujõuline vaid tarbimise kasvu tingimustes, aga jõukas maailm, mis on olnud selle eesotsas, ei suuda rohkem tarbida. Kahte praadi lõunaks ei jaksa ju süüa, kolme ülikonda korraga selga ei pane. Inimkond ja majandus on läinud enesepettuse teed. Kui teile „õnnelikul lõunal" pakutakse kaks õlut ühe hinnaga, siis tarbimine justkui kasvaks -  aga tulu sellest ei tule. Kui te turult ostate lehmapiima, mis on pastöriseerimata, vaid ainult jahutatud, 9 või 10 krooni eest, siis poest võite osta seda piima pastöriseeritult ehk kooritult sama hinnaga, kuid osa tarbimisväärtusest on sealt välja võetud. Teile sisendatakse, et see on kõik hästi tervislik, aga päris piima on vaja lihtsalt vähem juua, et saavutada sama tulemus.

Praegu loome terve hulga kunstlikke tarbimisväärtusi - vaadates proportsioone, kui suur on pakendi maksumus võrreldes selle sisuga. Kõige tipp on õhu müük ehk süsihappegaasikaubandus, kus kaupa õigupoolest polegi. Tarbimist mõeldakse üha rohkem välja. See on kapitalismi mudeli lõpu algus. Üleminek uuele mudelile võib kesta ehk sada aastat. Praegu kapitalismi aurumasinat täiustatakse. Võib-olla saadakse appi sajad miljonid hiinlased. Aga tegelikult oleks aeg mõelda kapitalismi reaktiivmootori peale. Teisisõnu - tarbimise laienemine ei saa enam olla lõputult edasiviiv jõud.

Tarbimise laienemisel on veel teine pool. Mida modernsemaks muutub tootmine, seda kallimaks muutuvad toiduained nendele, kes ei ole kaasatud kaasaegsesse majandusse ja tulemus on see, et kui kümmekond aastat tagasi suri iga ööpäev nälga või alatoitlustusest tingituna 25 000 inimest, siis 2010. aastal oli see ületanud 100 000 piiri.

Eestil on siinkohal mõtlemiseks ainest. Meie panus uude turumajanduse mudelisse võiks olla väärtuslik, me ei pea kopeerima seda, mida Euroopas või Ameerikas tehakse. Aeg on sealmaal, et Eesti kui väike süsteem võiks ise nö maailma ümber kujundada.

Aga mis on see liikumapanev jõud, on arutelu teema. Üks võimalus on ressursioksjon. Tänasel päeval on küsimus, kuidas kaupa müüa. Tulevikus võib ressurss (magevesi näiteks) olla nii kallis, et majanduslikult edukas on mitte see, kes suudab liitri vett edukalt müüa, vaid see, kes seda tõhusamalt kasutada suudab.

Teine mõte - küsimus ühiskonna jätkusuutlikkusest.

Meil on tekkinud eksiarvamus, et vana Euroopa on jätkusuutmatu ja kusagil mujal on see jätkusuutlik ühiskond, aga tegelikult on Euroopa, Ameerika ja Jaapan oma vananeva elanikkonnaga inimkonna kõige jätkusuutlikum osa. Pikk töövõimeline iga võimaldab pikalt rakendada omandatud haridust, oskusi ja kogemusi ning see ühiskond on võrratult jätkusuutlikum sellisest, kus on suur sündivus, madal haridustase - mis tähendab, et rahvast palju, oskusi vähe.

Kusjuures kujutelm, et sealt võiks Euroopasse ja Ameerikasse tuua odavat tööjõudu, et see aitaks seda jalul hoida, on sügav eksitus, sest odav tööjõud tähendab tõkendit tehnoloogia arengule, masinalisele ühiskonnale - sest kaasaegne ühiskond on see, kus masinad teevad töö ja inimesed mõtlevad masinad ja selle, mis nad tegema peaksid, välja. Kui kunagi möödunud sajandi keskel Lääne-Saksamaal selgus, et sakslased ei taha tänavaid pühkida, otsustasid nad sisse tuua „odavad türklased", mitte luua kallis masin. Põlvkond hiljem ei olnud türklased enam nõus tänavaid pühkima ja niikuinii tuli see asendada tänavapühkimismasinaga. Jaapanis üksi on 60% maailma tööstusrobotitest, sest seal on immigratsioon põhimõtteliselt keelatud. Elanikkond vananeb, tööjõu hind läheb üles ja robot on odavam kui „odav hiinlane". Seega - odava lihttööjõu sissevedu on tegelikult tõkend tehnoloogilisele ja ühiskondlikule arengule.

Kuid „Õhtumaa allakäigu" jutt vananeva ühiskonna taustal on tingitud sellest, et Euroopa pensionifondide ja ühiskonna jätkusuutlikus on segi aetud ehk äri on eelistatud ühiskonnale. Euroopa, ka Ameerika pensionifondide õitseng tekkisid erandlikus olukorras, sõjajärgses beebibuumis, kus noori oli palju ja vanu vähe. Need fondid kogusid rasva siis, kui Euroopas oli veel koloniaalmaad, kus tooraine ehk koloniaalkaubad oli odav. Tänasel päeval selline demograafile puu on lootusetult möödas, st. erandlikus olukorras tekkinud rahastamisskeem pole jätkusuutlik. Pika töövõimelise elanikkonnaga ühiskonnad pöörduvad sinna tagasi, kus olime saja aasta eest ehk töötatakse jõukohaselt elu lõpuni. Ühest päevast hakatakse saama kompensatsiooni töövõime vähenemise eest, nii nagu me tänagi võime 35- aastasele inimesele maksta invaliidsuspensioni. Mida aeg edasi, seda rohkem makstakse, ja seda vähem töötatakse, elu hämarikul võib-olla kaks tundi päevas. Seega on mul kurb sõnum nooremale põlvkonnale - see hetk, mil minnakse pensionile, jääb neile kättesaamatuks - töötatakse võimetekohaselt elu lõpuni. See eeldab tööturu ja töökorralduse põhimõttelist ümbermuutmist.

Kujutelm sellest, et saaksime kuidagi rikkamaks ja kujundaksime oma pensionisüsteemi „nii nagu Euroopas" ei ole võimalik, sest Euroopa ise ei vea välja. See on ise reliktne, jäänuk, mis elab praegu ainult riigivõla kasvamise arvelt, laotades kogu koorma üha kahanevale nooremale põlvkonnale. Ka Eestis on selle eripärane ilming seotud sellega, et näiteks minu, 60-seks saav põlvkond jagas 20 aastat tagasi omavahel ära kogu riigi vara. Järgmine põlvkond on aga üleni võlgades, mis on täiesti ebanormaalne. Selle tulemuseks on see, et kui pärast jääaega on nooremaid kogu aeg vanemaid toetanud, siis meil on vastupidi. See on täiesti paradoksaalne olukord.

Seega on üks suundumus selles, et Euroopa sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemi pole mõtet täiustada, samamoodi, samuti nagu kapitalismi aurumasinat. Tuleb välja mõelda midagi uut. Jällegi võimalus Eestil silma paista. Kasvõi Euroopas süsteemis katsetada siin pensionimudeli ära kaotamist ja selleks toetust saada.

Kolmas mõte - verine vesi.

Teravnev võitlus ressursside pärast. Palju on räägitud sellest, et magevesi saab tulevikus lõppematuks tülide allikaks. Iisraeli ja Araabia sõdades on varju jäänud tõsiasi, et süürlastelt annekteeritud Golani kõrgendikud on Iisraeli üks põhilisi mageda vee allikaid, mida juudid püüavad kontrollida. Indias on piirkondi, kus põhjavee tase on langenud paarikümne aastaga meetreid ja mussoonvihmad ei suuda seda taastada - kulutatakse rohkem, kui loodus juurde annab.

Suuremat sorti tüli on puhkemas Niiluse vete pärast, sest 1929. aasta leppe alusel, mille panid kokku Inglise okupatsioonivõimud, on Egiptusel vetoõigus ülesvoolu rajatavate tammide küsimuses. Tol ajal oli seda lepingut lihtne teha, sest tänased iseseisvad riigid, Uganda, Keenia, Tansaania, olid Briti asumaad, ja Ruanda - Belgia protektoraat. Tänasel päeval, kus 9. jaanuaril 2011 hääletab Lõuna-Sudaan ilmselt iseseisvuse poolt ja lahkub Sudaani koosseisust, kardab nii Sudaani keskvalitsus, kuid eelkõige Egiptus, et Lõuna-Sudaani neegerrahvad lähevad ühte mesti ülesvoolu riikidega ja Egiptus kaotab oma vetoõiguse (1929. aastal oli ainus iseseisev riik oli Abessiinia, tänapäeva Etioopia, kellega Inglise okupatsioonivõimud tugevama õigusega ei arvestanud.) Detsembri algul teatas Uganda president Yoweri Kaguta Museveni kohtumisel Lõuna-Sudaani presidendi Salva Giirega, et nad tahavad tõsta elektrienergia tootmist hüdroelektrijaamades mitmeid kordi! See muutis ärevaks Egiptuse ning ka Sudaani keskvalitsuse. Uganda sõjavägede ülemjuhataja aga teatas, et nende tankid on valmis toetama Lõuna-Sudaani. Ka Etioopia on mõista andnud, et vee nimel on nende tankid valmis. Kui siia lisada, et ka Darfuris algas vee nimel taas sõda, siis see arusaam, et Sudaani sisekonflikt on tingitud naftast, ei ole sajaprotsendiliselt tõsi. Tõesti, 80% Sudaanis toodetavast naftast toodetakse Lõuna-Sudaanis, kuid üha tähtsamaks muutub taastuv ressurss - vesi.

Eesti on siin heas seisus. Meie varustatus taastuva ressurssiga elaniku kohta on üks kõrgemaid maailmas. Meil on palju magedat vett, metsa, kalaressurssi, mullastikku ehk viljakandvat maad inimese kohta. Ses suhtes on isegi hea, et meid endid pole liiga palju. Tuleviku ühiskonnas on see pigem eeliseks kui puuduseks. Eesti tulevikuprobleemiks on tagada küsimus, kuidas meilt ressursirikkust ära ei võetaks. Juba praegu jagab meie kalaressurssi Brüssel - mistõttu ei sobi Euroopa Liit ei Norrale ega Islandile, või kui siis väga suurte mööndustega.

Eesti on ka kõrgelt haritud ja tehnoloogiliselt hästi varustatud, mis tähendab seda, et taastuvat ressurssi suudame me heal tasemel väärindada.

Ressursivõitlust iseloomustab ka alanud väitlused Arktika pärast, kus suurtegijate Kanada, USA ja Venemaa kõrvale on tegevad ka viikingid, Taani ja Norra on mõõgad haaranud. Norrakad suhtusid kolmkümmend aastat tagasi Teravmägedesse nagu pimesoolde, mida hoitakse nagu moe pärast. Praegu on teine lugu. Või Taani, kes oli justkui peaaegu loobumas, ei taha Arktiliste avaruste jagamisest sugugi loobuda, ja jutt ei ole üldsegi jääkamakatest, vaid naftast, gaasist, rauast ja mangaanist.

Neljas mõte. Euro kasahstaniseerub.

Ei ole välistatud, et Euroopa rahasüsteem jaguneb kolmeks.

1)    Kesk- ja Lääne-Euroopa euro (Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Slovakkia, Eesti, Soome, võib-olla ka Läti, Leedu, Poola).

2)    Vahemereline ehk paindlik euro - Hispaania, Portugal, Kreeka, Horvaatia jne oma mõõduka korralagedusega.

3)    Inglise naela tsoon. Inglise nael, Rootsi, Taani kroon, perspektiivis Islandi ja Norra kroon. Londoni finantskeskus on sama tugev kui Frankfurt.

Sellega Euroopa Liit kasahstaniseerub, sest Kasahstan koosneb kolmest hõimuliidust, Põhja, Kesk ja Lõuna sušš, ehk vanem, keskmine ja noorem. Samuti tekib küsimus, kas Eestil poleks mitte parem kuuluda Inglise naela tsooni.

Tegelikkuse KesKuse 1.jaanuari saates arutlevad samal teemal Hardo Aasmäe, Marek Strandberg ja Juku-Kallle Raid:
http://kuku.s3.amazonaws.com/tegelikkusekeskus/tegelikkusekeskus20110101.mp3

Vaata ka Hardo Aasmäe artiklit 22.07.2010 EPL: Kas maailm on metakriisi lävel?