Sõjakurjategijast lurjus Ervin Viks läks külma rahuga üle laipade^Ajalugu

Eesti Gestapo ülema Ervin-Richard-Adolf Viksi karjäär kulges sõna otseses mõttes üle laipade. Sõpru tal polnud, olid ainult huvid. Ta tappis või lasi tappa kõik, kes talle ohtu kujutasid. Nõukogude ajal hakati teda nimetama Eesti Eichmanniks. Viks mõisteti sõjakurjategijana surma, ent sedagi tagaselja.

Teadis liiga palju – hukata!

1941. aasta lõpul toodi Patarei vanglasse Leoli-nimeline endine NKVD volinik. Ta oli tulevahetuses Omakaitsega haavata saanud. Poliitilise politsei ametnik Uno Andrusson tundis kunagi Kommertsgümnaasiumis õppinud väikest kasvu musta peaga poisi kohe ära. Andrusson oli tema jälgi ajanud juba kolm kuud ja nüüd oli ta lõpuks käes.

“Ülekuulamisel avastasin, et Leol oli NKVD personaalkartoteegis töötanud ja tal oli fotograafiline mälu. Nii teadis ta peast NKVD meeste nimesid, aadresse, telefoninumbreid ja muid andmeid.”

Andrusson rääkis sellest oma ülemusele Evald Miksonile, kes soovitas Leolile teha “matsipakki” – koostöö puhul unustada mehe varasemad patud. Leol nõustus ettepanekuga ja joonistas juba järgmiseks päevaks NKVD struktuuri valmis. Järgmistel päevadel lisandus volinike ja agentide kohta andmeid veelgi, koos nimede ja aadressidega.

Materjali oli nii palju, et Andrusson võttis nende kontrollimiseks kolleegi appi. Ise aga ruttas nädala lõpul üht eriülesannet täitma.

Kui Andrusson esmaspäeval Patarei vanglasse tagasi läks, kuulis ta jahmatavat uudist. Leol oli pühapäeva õhtul Viksi (tollase Tallinna-Harju prefektuuri poliitilise politsei juhi) käsul maha lastud. “Kas Viks tegi kiire surmaotsuse Leolile, ainukesele põhjatule andmeallikale NKVD tegevusest ja kaastöölistest, selleks, et Kilvarit (endine polpoli agent, kes oli NKVD-le oma kaastöölisi üles andnud – toim.) päästa? Võib-olla, et Viksil oli omal must südametunnistus ja tal oli endal midagi varjata oma tegevusest kommunistide ajal,” oletas Andrusson. Tal oligi õigus.

Reetur kaitsepolitseis

Ervin Viks läks kaitsepolitseisse tööle 23aastase noormehena 1920. aasta augustis pärast Vabadussõjast naasmist. Esimesed aastad Haapsalus käskudetäitjana teeninud Viks tõusis karjääriredelil tasapisi kõrgemale. Aastatel 1935–1939 pidas ta vanemassistendi ametit Tartus, kus pitsitas opositsiooniliselt meelestatud haritlasi. Sealt edutati Viks polpoli komissariks Kuressaarde, kust ta kolis 1940. aasta juunipöörde järel Haapsallu. Samal ajal vahistas NKVD massiliselt endisi polpoli töötajaid, Viks aga jäi üllataval kombel vabadusse. Miks?

“Uurisime tema tagapõhja oma sidemete kaudu pikka aega. Jõudsime veendumusele, et Viksist oli arvatavasti juba nõukogude baaside ajal 1939/40 saanud NKVD nuhk. Esimesel nõukogude okupatsiooniaastal kolis ta Haapsallu ja – ehkki oli polpoli mehena laialt teada – kõndis seal kogu aasta vabalt ringi. Saksa ajal torkas silma, et ta lasi ülikiiresti hukata iga inimese, kes Haapsalust ja Läänemaalt NKVD sidemete eest arreteeriti,” meenutas Harald Tammur, põrandaaluse eesti rahvuslaste grupi liige, kes arreteeriti aprillis 1944.

Viks taipas, et ülihea mäluga Leol kujutab talle suurt ohtu. Leol polnud sugugi ainuke Viksi ohver.

Ühel 1943. aasta augusti varahommikul leiti Tallinnas Endla ja Koidu tänava ristumiskohalt muruplatsilt leitnant V. Aasoja surnukeha. Öösel koju läinud Aasojale oli löödud Kaarli puiesteel raske esemega selja tagant pähe, ent mees suutis siiski komberdada Endla tänavale, kus ta tapeti. Arvati, et selle taga olid enamlaste käsilased, ent oli ka teisi arvamusi. Nimelt, et tapjaid tuli otsida hoopis sakslaste kaasajooksikute seast. Igatahes jooksis uurimine liiva.

Tammuri ja teiste väitel oli Aasoja Viksi kohta süstemaatiliselt andmeid kogunud ning neid ka oma sõpradele näidanud. Aasoja oli tõsine Eesti patrioot, keda ärritasid väga Viksi terrorivõtted eesti rahvuslaste suhtes. Kuidagi sai Viks sellest teada ja “korraldas” asja ära.

“Ex”

Saksa okupatsiooni alates ilmus Ervin Viks lagedale Tartus. Juulis 1941 sai temast näituseväljakul asunud koonduslaagri eriosakonna ülema asetäitja. Viksi toonastest tegudest räägiti 1962. aastal toimunud sõjakurjategijate protsessil. “Ma nägin isiklikult,” tunnistas Aleksander Koolmeister, “kuidas Viks 1941. a suvel juhtis Nõukogude kodanike mahalaskmist tankitõrjekraavi ääres.”

“Laagris nägin ma 1941. aasta juulis ja augustis korduvalt, kuidas Viks võttis osa ettevalmistustest ja koonduslaagri vangide ärasaatmisest massilise hukkamise kohale. 2-3 korral nägin isiklikult Viksi mahalaskmispaigas, kuhu me sõitsime koos temaga ja teiste koonduslaagri ohvitseridega,” rääkis Tartu koonduslaagri valveohvitser Hans Laats.

Sügisel 1941 kolis Viks Tallinna. Oktoobri lõpus määrati ta Tallinna-Harju prefektuuri poliitilise politsei juhiks. Tema ülemuseks, Omakaitse ja Poliitilise Politsei inspektoriks tõusis Roland Lepik. Viimase tähelend jäi lühikeseks – sakslased vallandasid ja vahistasid Lepiku juba detsembris, kuna mees oli omastanud läbiotsimistel konfiskeeritud väärtasju (kuldkellad ja kuldrublad). Mõni kuu hiljem Lepik hukati.

Lepiku vahelejäämine polnud juhuslik. “Kes oli see isik, kes Lepiku peale sakslastele kaebas? Kas mitte Ervin Viks, kes kulla lugu teadis ja Lepiku positsiooni ihkas,” vihjas Andrusson. Tammur oli veelgi konkreetsem. “1941. a sõjasuvel tegeles Viks koos Roland Lepikuga juutidelt kulla ja muu vara röövimisega. Tema oli see, kes jälgede varjamiseks korraldas Lepiku tapmise (või tegi seda ise, mis aga kinni mätsiti).”

Viksi karjäär aga jätkus. 27. oktoobril 1942 esitati talle Harku koonduslaagris kinnipeetavate Eesti mustlaste nimekiri. Viks kirjutas veel samal päeval sellele “Ex” – eksekuteerida ehk hukata. 243 mustlast lasti maha. Arhiivis on säilinud veel mitmeid teisi dokumente Viksi kurikuulsa surmalühendiga.

Aprillis 1943 sai SS-Obersturmführer Viks Eesti Julgeolekupolitsei ja SD osakonna B IV ülemaks. Ta jahtis kommuniste, anglofiile, isegi vene keele kõnelejad jäid talle hambu. “Vene keelt rääkijate isikute korralekutsumiseks palun neid tänavatel ja avalikes kohtades kontrollida, küsida dokumentide ettenäitamist ja nimed ning elukohad üles märkida. Kui pole tegemist vene rahvusest isikutega, siis võtta asi selgitamisele, miks nad seda keelt nii väga armastavad rääkida.”

Lahkumine inimkilbi kaitse all

Suuresti Viksi kavandatud oli SD poolt märtsis 1944 korraldatud operatsioon eesti rahvuslaste likvideerimiseks – viimased valmistasid salaja ette Eesti Vabariigi taastamist. Vahistamisest pääsesid vaid vähesed. “Kui olin SD arreteerituna Tallinnasse saabunud, ütles Viks toojale, et see mees oleks tulnud küll juba Tartus maha lasta,” meenutas Tammur.

Kui lahingud jõudsid taas Eesti pinnale, ei kiirustanud Viks lahkumisega. Ta jäi kuni viimase hetkeni Tallinna. Viks põgenes tunnistaja Gerta Eidasti sõnul 22. septembri hommikul. Pärast linna vallutamist Punaarmee poolt tulid Viksi korterisse elamute valitsuse ametnikud. “Esimene asi, mida nad nägid, oli gestaapoülema sinelitükk, mis ripnes ukse vahel ja selle avamisel põrandale kukkus. Nähtavasti tõmbas Viks suure kiiru ja hirmuga ukse kinni ning jättis selle vahele oma sinelihõlma.”

Oma põgenemise korraldas Viks talle omase julmusega. “Saksa okupatsiooni lõpus ajasid meie Tallinnas olevad ja vanglast vabaneda jõudnud mehed Viksi taga, et teda Eesti kohtu alla anda. Seepärast võttis ta meid seitsmekesi Patarei vanglast pantvangideks kaasa, oli kuni Paldiskisse jõudmiseni ja laeva väljumiseni kogu aeg meie läheduses ja saatis lõpuks Danzigis, kui meid enam vaja polnud, Stutthofi koonduslaagrisse,” jutustas Tammur.

Esimesed sõjajärgsed aastad elas Viks Saksamaal. 1950. aastal kolis ta kaugemale ja turvalisemasse Austraaliasse. Rahu sai vana gestaapolane nautida kümmekond aastat. Ent veebruaris 1961 saatis Nõukogude valitsus Austraaliale noodi. Selles nõuti Viksi väljaandmist. “Nõukogude juurdlusorganite käsutuses on originaaldokumente Viksi oma käega kirjutatud resolutsioonidega, millest nähtub, et ta on isiklikult süüdi sadade inimeste hävitamises.”

Austraalia keeldus Viksi välja andmast, viidates ühe põhjusena, et nad ei tunnusta Eesti kuulumist N Liidu koosseisu. Sellele vaatamata mõistis Eesti NSV ülemkohus Ervin Viksi, Juhan Jüriste ja Karl Linnase süüdi ning karistas neid surmanuhtlusega ühes kogu vara konfiskeerimisega. Kohtuotsus oli lõplik. Ja seekord ka õiglane, sest Viksi süü sadade inimeste surmas on leidnud tänapäevalgi kinnitust.

Karistusest Ervin Viks siiski pääses ning elas Austraalias kuni surmani 1983. aastal.