02.01.2011, 08:27
Kuidas Eestis kliki ajal kontrolliti hindade kallinemist
Ennesõjaaegses Eestis kaitses riigivõim rahvast määrustega, mis välistasid kontrollimatu hinnatõusu. Nüüd aga järgitakse põhimõtet, et kõrge hinna küsija suu pihta ei lööda.
Vaadates tagasi ajalukku, võib väita: meie, tarbijad, oleme kaitsetumad kui kunagi varem. Nii räige liigkasuvõtmine nagu praegu oli ennesõjaaegses Eestis täiesti välistatud. Kui nüüd käia toonaste seaduste järele, tuleks ettevõtjatele ilmselt eraldi vangla ehitada. Võitlus liigkasuvõtjate vastu kuulus juba noore Eesti Vabariigi prioriteetide hulka. 1918. aasta detsembrist on säilinud määruse kava, milles keelatakse toiduainete ja muude esmatarbekaupade eest niisugust hinda võtta, “kus müüja üleliiga kasu saab”. Määruse rikkujaid karistati vangistusega kuni 6 kuuni või rahatrahviga kuni 50 000 margani. Vangi võis viia isegi hinnasiltide puudumine. Ka ajakirjandus jälgis kaupmeeste ja ettevõtjate tegevust. Novembris 1939 ilmus Rahvalehes artikkel “Pärnus tõuseb saia hind”, millele reageeriti majandusministeeriumis veel samal päeval! Viljandi-Pärnu prefektile läks kiri, kus juhiti tähelepanu kehtiva korra rikkumisele. Ajalehe ja politsei sekkumine mõjus, hinnad langetati kähku endisele tasemele. Karistused olid karmid. Liigkasuvõtjad pisteti kuni kuueks kuuks aresti või trahviti neid kuni tuhande krooniga. Lisaks võis süüdlane kuni viieks aastaks ilma jääda kauplemisõigusest. Teistkordsel vahelejäämisel ootas ees juba vangimaja ühes trahviga kuni 3000 krooni. Nüüd võidi kauplemisõigus ka jäädavalt ära võtta. Meie oma ajaloost on, mida õppida!