James Bondid Tallinna vanalinnas^AJALUGU

Suveõhtu, 11. juuli 1940. Tallinnas, Tatari tänav 19 maja ees peatus auto, millest väljusid erariides mehed. Nad sisenesid majja ja koputasid ühe korteri uksele. Ukse avas keskealine mees. “Kas Arseni Žitkov?” — “Jah.” — “Poliitiline politsei. Tulge meiega kaasa.” Žitkov pandi maja ees ootavasse autosse ja sõit läks otseteed Tallinna Keskvangimajja.

Miks tundsid punavõimud nii suurt huvi ühe väikeärimehe vastu, et vahistasid ta vaid kolm nädalat pärast Eesti okupeerimist? Endine tsaarilaevastiku ohvitser Žitkov polnud nimelt tavaline ärimees. Aastast 1920 oli ta Briti salaluure SIS teenistuses.

Tolle aasta varakevadel võeti Žitkov tööle Briti Tallinna saatkonna passiosakonda sekretäri ja vene keele tõlgina ning ta pidas neid ameteid veebruarini 1929. Sidemed Briti salaluurega aga ei katkenud. Žitkovi tunti hästi ka Nõukogude luures — tema kompromiteerimiseks korraldati 1928. aastal isegi erioperatsioon.

Kui Žitkov 1941. aasta mais tribunali alla anti, saabus enne istungit Leningradi NKVD salajane korraldus — otsust langetades tuleb arvestada, et Žitkovi on ka edaspidi vaja. Ta teadis Briti salaluurest tõesti palju.

Info ja ainult info

Kevadel 1920 saabus Tallinna kolonel Ronald Forbes Meiklejohn, kes hakkas siin looma luurekeskust — SIS Field Station Tallinn. Ametlikult kandis luurekeskus passiosakonna nime, mille ülem Meiklejohn oligi. “Meiklejohn, 50aastane, teenis kaua Indias, valdas saksa, prantsuse ja veidi vene keelt, omas laialdasi sidemeid ja valdas luuretööd suurepäraselt — oli kaval, viisakas. Tal olid oma kaastöölised, kellest keegi midagi ei teadnud,” iseloomustas Žitkov teda NKVD ülekuulajale.

Koloneli parem käsi oli kogenud luuraja Stephen Turner. “Tõlk, telegrammide šifreerija, fotograaf — aga oli isikupäratu. Oskas hästi vene keelt.” Lähedane inimene oli Meiklejohnile ka tema inglannast isiklik sekretär Hailey, kes kirjutas ümber koloneli ettekandeid keskusele Londonis. “Hailey saatis teda alati ja igal pool (eriti öösel), ning teadis ka päeval täpselt, kus ta on, jättes erilise ihukaitsja mulje.” Kui kolonel 1926. aasta septembris Eestist lahkus, siis lahkus temaga koos ka Hailey.

Passiosakonnas töötas veel asekonsul Sidney Stiers, kes tegeleski peamiselt konsulaarasjadega. “Asekonsuli vastas istusin mina ja võtsin temalt vastu nende ankeete, kes soovisid sõita kolooniatesse või Inglismaale,” kirjeldas Žitkov.

Passiosakond kolis Tallinnas tihti, asudes aasta Rüütli 5, aasta Kohtu 6, viis aastat Kentmanni 18, kaks aastat Tõnismäe 8 ja seejärel kuni sulgemiseni 1940. aastal Vana-Posti 7. Osakonna ülesanne oli info kogumine. “Meiklejohn teatas mulle päris teenistuse algul, et tal on keskuse käsk kõike teada, aga mitte millessegi sekkuda.” Kogutav info jagunes neljaks: sõjaline, poliitiline, majanduslik, diplomaatiline.

Sihtmärk number üks — Venemaa

Peasihtmärk oli Nõukogude Liit, aga järjest enam ka Saksamaa. “London tundis enim huvi armeede ja ringkondade dislokatsiooni, lennuväe ja keemiakaitse vastu.” Tallinn hankis Londonile ka N. Liitu lähetatud sakslastest sõjaliste spetsialistide nimekirjad, mis oodatult pakkusid erilist huvi. Andmeid Nõukogude sõjalaevastiku kohta Tallinnas ei kogutud, see oli Helsingi passiosakonna ülesanne. Veel kuulus Tallinna kompetentsi info kommunistide, eriti Kominterni tegevuse, Nõukogude kullavarude, tööstuse kasvu, kolhoosistamise tulemuste jm kohta.

Meiklejohn süstematiseeris luureandmed isiklikult ja koostas keskusele ettekanded. “Kõik ettekanded trükiti 5 eksemplaris ja saadeti: 1 Londonisse, 1 jäi osakonda, 1 — Helsingisse, 1 — Riiga ja 1 oli määratud vahetuseks teiste välisluuretega.” Riiga ja Helsingisse saadeti ettekanded seal sisalduva luureinfo kontrollimiseks ning vastupidi, Helsingit ja Riiat omakorda kontrollis Tallinn.

Londonisse saadetud ettekannete ülanurka kirjutati BP (Balti provints) ning infoallika või agendi number. Oma isiklikud ettekanded tähistas Meiklejohn BP1, aga näiteks Eesti kaitsepolitseist saadud info märgistati BP27. Ettekannete originaalid põletati, samuti põletati kord kuus kõik makstud summade kviitungid.

Igal teisipäeval toimetas diplomaatiline kuller ümbriku infoga Briti salaluure ülemale Londonis. Kord aastas käis Meiklejohn ka isiklikult ette kandmas ning kord kuus külastas ta Riia ja Helsingi passiosakondi. Korraldused ja raha Londonist tulid samuti kulleritega. Kullerid kasutasid kaht teed — Riia-Kaunas-Berliin-London või Helsingi-Stockholm-Kopenhaagen-London.

Residendi rumalus nullis väärt infoallika

Kolonel Meiklejohn vaatas läbi Londonist saabunud ülesanded ja andis need siis Turnerile tõlkida. “Osa ülesandeid eraldi lehel anti mulle märkusega, millisele Nr-ile anda. Kõikidel agentidel olid numbrid, mida nad ise ei teadnud. Meie sektoris olid numbrid 1–30,” kirjeldas Žitkov. Tema ülesandeks oli sidepidamine umbes kümmekonna värvatud agendiga.

Kuigi Žitkov töötas Meiklejohniga koos kuni viimase lahkumiseni Eestist 1926. aastal, ei usaldanud kolonel teda päriselt kunagi. “Kolonel usaldas mulle vaid seda, mis käis minu kohustuste alla, ja silmas pidades, et olen venelane, oli väga tähelepanelik, et ma ei saaks teada midagi liigset.”

Žitkovi väitel oli Meiklejohni tähtsaim agent endine ohvitser Nikolai Vassiljev, kelle info Kominterni jm kohta pärines Venemaalt esseeridelt ning see osutus Londonis kontrollimisel tõeseks. Nagu hiljem selgus, sai Vassiljev oma luureinfo Moskva Eesti saatkonna endise majandusülema ja diplomaatilise kulleri Aleksander Lellepi kaudu, kel olid sidemed esseeride parteiga.

Pärast Meiklejohni lahkumist see kanal katkes uue luureresidendi kapten Alexander Rawsi rumaluse tõttu. Uus ülemus nimelt nõudis Vassiljevilt oma allika paljastamist ja kui too lõpuks nõustus, võttis Raws ise Lellepiga kontakti. Lellep aga keeldus koostööst Briti luurega ja katkestas ühtlasi sidemed Vassiljeviga.

Kuivale jäänud Vassiljev osutus nupukaks meheks, ta tellis Tallinnas ühelt graveerijalt Kominterni pitsatid ja hakkas brittidele võltsitud dokumente valmistama. Graveerija oli paraku lobamokk ja varsti jõudis info kaitsepolitseisse. Selle ülem Johan Sooman informeeris Rawsi ning soovitas Vassiljevi Eestist ära saata. Nii tehtigi, Vassiljevile anti raha ja pandi ta Danzigisse suunduva laeva peale.

Luuremängud võltsingutega

Sügisel 1921 pidasid britid ja venelased Tallinnas maha tõelise luurelahingu. Brittide poolel osales kogenud mees, Prantsuse luures teeninud Konstantin Sobolev, kes tegi tutvust Nõukogude saadikuga Tallinnas ning äratas temas huvi. Igal juhul Sobolevile tehti mõne aja pärast ettepanek hankida passijaoskonna šiffer. Meiklejohn teatas sellest keskusele ning Londonist saabus peagi “šiffer” koos kasutamisjuhistega. See müüdi Vene saatkonnale maha. Mis kõige huvitavam, varsti teadis müügist ka kaitsepolitsei ülem Andres Purri, kes teavitas sügisel 1921 inglasi “suurest reetmisest passijaoskonnas”.

Ei läinud palju aega, kui ninapidi veetud venelased taipasid, et miski on mäda. Igatahes Sobolev hakkas kartma ja saadeti seetõttu ära Pariisi. Põhjus ei pruukinud olla ainult šifrimängus. Nimelt tutvus Žitkov Sobolevi kaudu Vene saatkonna ametniku Rubakiniga, kellelt osteti andmeid Eesti kaudu toimunud Vene kullaäri kohta. Mõni aeg hiljem põgenes Rubakin Ameerikasse.

Võidukale šifriloole oli aga eelnenud suur fiasko. Selsamal 1921. aastal oli Meiklejohn värvanud agendiks volgasakslase varjunimega Gregory (BP2), kes lubas hankida saatkonna ja Maksim Litvinovi ametkonna (Venemaa Välisasjade Rahvakomissariaat) vahelise kirjavahetuse. Varsti jõudiski Londonisse ligi kakssada agendilt ostetud telegrammi, millest selgus näiteks, et sovetid rahastasid Sinn Feini Iirimaal. Poliitikud vibutasid seepeale Venemaa suunas rusikaid. Paraku selgus, et ost oli osav võltsing. Nii oli umbes kuu aega hiljem toimunud šifrimüük väike kättemaks sovettidele.

Britid rahastasid Eesti luuret

Passiosakondadel oli karmilt keelatud asukohamaa kohta andmeid koguda. Osalt seetõttu tegidki agenditööd peamiselt venelased. Samuti oli Meiklejohni kaastööliste seas kohalikke inglasi, näiteks Tallinna metsakaupmees Alexander McKibbin, kes käis koloneli ülesandel Venemaal.

Eestlastega oli passiosakond tihedates ja sõbralikes sidemetes. Meiklejohn külastas sageli välisministrit ja kohtus aeg-ajalt kaitsepolitsei ülemaga. Enim käis ta läbi aga Eesti sõjaväe juhtkonnaga. “Kaks korda nädalas, teisipäeval ja reedel, külastas kolonel Meiklejohn Eesti kindralstaapi, enamasti staabiülemat kindral Tõrvandit ja II osakonna ülemat, ning sai sealt mahuka paki kontrollitud, värsket materjali, vahel koos kaartide ja dokumentide koopiatega, joonistega, raamatutega ja isegi kord koos gaasimaski näidisega,” rääkis Žitkov. Kolonelile anti ka Nõukogude sõjalisi teatmikke, ajakirju ja ajalehte Krasnaja Zvezda.

Vastutasuks andis Meiklejohn omi luureandmeid ning maksis iga kuu 200–250 naela valuutas. “Raha anti otse Tõrvandile ilma kviitungita ning seda kasutas kindralstaap töö eest maksmiseks.” Tegemist oli muidugi luuretööga. Eesti ohvitserid koguni kinnitasid, et “faktiliselt kindralstaap teostas luuret inglaste rahadega ja ilma nende toetuseta poleks suudetud teostada luuretööd sellises ulatuses,” lisas Žitkov.

Britid hindasid eestlaste informeeritust kõrgelt. “Eestlastelt saadud andmed olid sedavõrd täpsed, et Meiklejohn, saades teistest allikatest sõjalisi andmeid, andis need kontrollimiseks Eesti kindralstaapi.” Meiklejohni varustati veel ka kõikide Tallinnas resideeruvate välisriikide diplomaatiliste esindajate šifreeritud telegrammide koopiatega.

Koostöö Laidoneriga

Kindral Johan Laidoneriga olid Meiklejohnil aga erilised sidemed ja tema antud info oli eriti väärtuslik. “Saadud andmed saadeti viivitamata Londonisse. Vestluste sisu, aga ka saadud andmed olid väga salajased ja saadeti eraldi muust materjalist. Miks, seda ma ei tea. Kohtumised olid harvad, 3–4 korda aastas ja alati staabiülema kindral Tõrvandi juuresolekul,” rääkis Žitkov.

Kui uskuda Žitkovi, siis Laidoneri Türgi-Iraagi piiritülide lahendamise missioon sügisel 1925 Mosulis oli koostöös Briti salaluurega ja “toimus pärast Meiklejohni poolset eelnevat ettevalmistust. Komandeering oli korraldatud Inglise valitsuse kulul.” See on väga tõenäoline, sest tegelikult teeniski see missioon Briti impeeriumi huve ja küsimuseks oli nafta.

Žitkovi hea tuttav oli ka Roman Birk, üks mõistatuslikumaid Eesti luureohvitsere. “Vestluses minuga vihjas Birk, et luuretöös kasutatakse eestlasi, kes on vastutavatel kohtadel Punaarmees. Kord ühes vestluses andis Birk mulle edasi, et kindral Tõrvand ehitab kombinatsiooni kindral Korgi värbamiseks tema naise kaudu.” Kaugele 1925.–1926. aastal punaarmee kindrali August Korgi värbamisega jõuti, pole teada.

Tribunal käitus Žitkoviga vastavalt NKVD juhendile — 1941. aastal saadeti ta paarikümneks aastaks vangilaagrisse. Infot aga pumbati temalt välja veel aastaid hiljemgi.

Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.
Dokumendid ja fotod Eesti Riigiarhiiv, Tiit Blaat