Tulelingade maal

Jälle varasügisene trügimine Stockmanni Hulludel Päevadel odavate lennupiletite jahil. Juba on kujunenud seltskond, kelle kohta võiks öelda “vanad kalad”, ja ma usun, et võin ennastki pidada nende hulka kuuluvaks. Teame, et trügida eriti ei maksa, pileteid on piisavalt palju, asi pole mõeldud nii, et anda neid preemiaks kiirematele, vaid et kuidagi lahti saada lennukis haigutavatest tühjadest kohtadest. Nii ei ole lugu ka sellest, kui saame järjekorranumbriks 103 või 107 – kui need käes, on aega kohvikus maha istuda ja ennäe – siin lisaks mu eesseisvale India-reisi seltskonnale ka vanad sõbrad: Anti Kidron ja Rein Weber.

Nemad ei kipu minuga sõitma: Kidronid eelistavad peatuda kusagil rannakuurordis või looduskaitsealal, Weberid lausa eksootilistes paikades nagu näiteks Mauriitsiusel, mina aga, rahutu hing, tahan üha liikuda, tunnetada eri templite ja pühapaikade energiaid, ja seda ikka ühe reisiga võimalikult rohkem. Minu meelest ongi kõige väärtuslikum, mida India-reisidelt võib saada, just selline energeetiline tunnetus. Et leida siit oma vaimne õpetaja, guru?

Jah, see on võimalik, kuid nii ebatõenäoline, et seda lausa eesmärgiks seada vahest ei maksakski. Lii Unt on ju oma Varanasi-raamatus väga kujukalt kirjeldanud neid “keskastme” gurusid, keda India on täis ja kelle peale ei tasuks oma aega ega raha kulutada.

Hommikul kella viie paiku astume välja Mumbai rahvusvahelise lennujaama hoonest. Milline rõõm näha barjääri taga voogavas inimmeres ka üht valget silti, millel kiri MR LUHAAAR – seda hoiab siis ülal minu tellitud džiibi juht. Istume mõnusasse uude seitsmekohalisse autosse, kus viiekesi võime veidi laiutadagi, ja paari tunni pärast oleme palmide all rannakuurordis nimega Murud. Enne puhkama heitmist on veel mõnus vaadata, kuidas palmipuudealuste naabermajade juurde viivalt trepilt kakerdavad alla kolm hane, kaelad kaitseks õieli munakollase pojukese kohal.

Järgnevad džiibisõidupäevad: paarsada kilomeetrit, viissada kilomeetrit päevas. Üritame teha ühe lastekodulaulu ainetel oma džiibilaulu, kuid kuna laulu sõnad pole hästi meeles, ei taha see õnnestuda. Midagi ikka kokku saame:

Esmaspäeval tuul ja lumelörts,
kõik on ühtemoodi hall.
Džiibis nüüd meil päevi paremaid,
siin ei nuta keegi meist.

Siin ei nuta keegi meist? – Heidan vilksamisi pilgu Priidu poole. Ta on osanud juba india toitudega oma kõhule häda teha: palavik kõrge ja alles nõudis ta kohest peatust ja kadus välkkiirelt kusagile banaanimüüjate ja autoremondiputkade räpasesse vahemikku, mis on siinsete teede ääres nii tavaline vaatepilt – ei õieti maa ega linn.

Goas me ei peatu, küll aga mitmes rannakuurordis enne ja pärast, seda ka peamiselt vaid ööbimiseks. Tõsisemalt hakkame ringi vaatama Mysores (radžapalee!) ja Beluris, kus on hoysala ajastu (11.–13. sajandi) arhitektuuri parima näitena hästi säilinud mustast kivist nikerdatud tempel. Selle templi sakraal­erootilised skulptuurid on täiesti võrreldavad Khadzuraho kuulsate erootiliste kujudega, kuid et nad on välja raiutud väga kõvast kivist, on nad säilinud hästi reljeefsetena ja jääb mulje, nagu oleksid nad tehtud alles eile. Siin on ühtaegu nii muuseum kui tegutsev tempel, preestrid pole ei tüütult pealetükkivad ega ka keelavad, saab rahus pildistada nii skulptuure kui ka seda, mida kivist shivalingade ümber tehakse. Energeetiline kogupilt – nii see, mida tajud siin mõne üksiku skulptuuri või skulptuurigrupi ees kui ka see, mis tekib kogu ehitisest tervikuna – on võimas. Juba väljast mõjub see kiviehitis, mis pole kuigi kõrge, just tänu sellele kuidagi kokkusurutult massiivsena – sellist muljet suurendab seegi, et ehitis on hästi sipi-sopiline ja kõik ta nurgad ning nurgatagused on viimse võimaluseni täidetud skulptuuridega. Tekib tunne, et su ees on murule laskunud UFO, mille mootorid töötavad – astu sisse ja ta viib su hoopis teise reaalsusse.

Järgmine meie jaoks suur vaatamisväärsus on tiibetlaste asuala Bylakuppe piirkonnas. Tiibetlased Lõuna-Indias – tundub uskumatu? Kui 1959. aastal suur hulk tiibetlasi Indiasse põgenes, andis valitsus neile ka siinsed Briti sõjaväekasarmud, mis olid juba tosin aastat tühjad seisnud.

Jõuame kohale õhtu eel. Kõikjal tiibetipärased majad ja templid. Oleks nagu eeldanud, et mäed on kõrgemad. Tegelikult on maa üsna lausik ja kõrgust merepinnast pole kilomeetritki. Oleme jõudnud kuldse templi juurde. Ilusate aedade keskel munkade eluhooned, avarat väljakut ümbritsevad poekesed. Ka hotell on samas ja vabu kohti on, kuid öömajale peame sõitma siiski Bylakuppe linna, ilma eriloata on tiibetlaste alal keelatud ööbida, põhimõtteliselt ei tohiks me siin isegi päeval olla.

Ühtedel andmetel saab lubatähe Bylakuppe politseijaoskonnast, teiste järgi tuleb see hankida lausa Delhist. Püüame hotellipidajat pehmeks rääkida: see üks öö. Ta jääb resoluutseks:

“Kas te tahate, et mind vangi pandaks, mind ja võib-olla teid endidki.”

Jäigi arusaamatuks, milleks need bürokraatlikud piirangud. Tiibetlastest küll ei jäänud muljet, et nad tahaksid siin vaikselt ja enesessetõmbunult elada, pigem tundus, et nad oleksid turistidest huvitatud.

Sõitsime siis ööbima Bylakuppesse ja järgmisel hommikul jälle tagasi.

Üllatas Kuldse templi suursugusus ja luksuslikkus: avara ruumi otsaseinas 18 meetri kõrgune ­kullatud budakuju ja seintel säravad, just nagu veel värvist kuivamata uhked tantristlikud maalingud: Padmasambhava oma kaaslanna Jeshe Tsogjeliga yab-yum asendis (rituaalses suguühtes).

Juba templiruum ise mõjub, nüüd aga istusid selle keskel mitusada bordoopunastes rüüdes munka ja laulsid mantraid. Mõistsime, et on saabunud üks meie reisi kõrghetki. Üha enam inimesi kogu maailmas on jõudnud äratundmisele, et vadžrajaana on kogu inimkonna kõige sügavam vaimne traditsioon. Pole mõeldav, et kogu selle toreduse ja vägevuse siin on suutnud luua ja ülal pidada kohalik paari tuhande liikmeline tiibeti kogukond. Kirjutasin luuletuse:

TIIBET
Maailma ainus üliriik on Tiibet.
Igas korralikus raamatupoes
naeratab mõnelt kaanelt Dalai Laama
ja teda ei valita mitte neljaks aastaks –
juba neliteist korda on ta ise tulnud taas.
Iga haritud tiibetlane
leiab kustahes maailmanurgas
vaimse õpetajana väärikat rakendust.
Jääkaane all
võib ju olla vene metallitükk,
kuid lumelõvi möire
kostab Põhjapooluselt
Lõunapoolusele.

Järgmiseks reisisihiks olid meil Lõuna-India hinduistlikud templid, tegelikult lausa templilinnad, tamilite maal. Väliskujult on need templid nagu hiiglaslikud ülespoole välja venitatud heinarõugud, kuid muidugi kivist ja kaetud viimse võimaluseni skulptuuridega, mis on mõnel pool eredavärvilised, võivad olla aga ka kõik ühtlaselt valgeks lubjatud. Vanadelt gravüüridelt võime näha, et ka keskaegseis euroopa linnades oli palju kirikuid: üle linnamüüride ulatuvad nende tornid päris üksteise kõrval. Sellist vaimsuse kontsentratsiooni, nagu seda võib näha India templilinnades, pole Euroopas siiski kunagi saavutatud. Templilinn ei tähenda mitte seda, et linnas on palju templeid, vaid seda, et linn asub templis, tempel – püha ruum – ümbritseb inimese igapäevast elukeskkonda. Seda võisime näha ja kogeda nii Madurais, Tiruchirapallis kui Tiruvannamalais.

Kord reede õhtul jõudsime India idakaldale ja sattusime luksusliku rannahotelli õuele.Pilk parklale, kus seisis ridade kaupa uhkeid limusiine, kutsus esile eelaimuse, et vaevalt siin vabu tube leidub.

Valgeid inimesi oli näha vaid üksikuid, see-eest liikus kõikjal elegantselt riietatud hindusid. Eelaimus osutus õigeks: administraator laiutas käsi. Vaimustudes ilust enda ümber ja sügavas masenduses, et me seda siin kuigi kaua nautida ei saa, suundusime eemalt paistva ookeani poole. Milline hoolitsetud rand – Goas selliseid ei näe! Mu reisiseltsilisi lausa kiskus liivale veepiiril – eks tundsin seda tõmmet ise ka – ja oli näha, et lähemal ajal nad küll ei ole mingi hinna eest nõus edasi sõitma.

Ent oli juba õhtu. Esimest korda tundsin Indias, et võimatu on öömaja saada, lähim sisemaalinn aga kaugel. Lasin sõpradel pool tundi süüdimatult rannas hullata, siis aga ajasin nad džiipi. Edasi sõites tundsin, kuidas tagantpoolt liikusid minu suunas piksepilved, sain kuulda, mida kurja ma olen juba teinud: teispool Indiat, kui rannikuäärseid teid pidi lõunasse sõitsime, olin lubanud ikka ja jälle, et peatume mõnes rannakuurordis pikemalt, kuid siis järgmisel hommikul olin ikka edasi kiirustanud. Tükk aega neid etteheiteid kuulanud, õhkasin: “Mina ju ka oleksin hea meelega sinna jäänud.”

Tükk aega hiljem turgatas Priidul:
“Kui oleksime administraatorile altkäemaksu pakkunud, oleks ta kohe meile toad leidnud.” Jah, kuidas me küll nii lihtsa asja peale ei tulnud – jootrahad ja altkäemaksud on siin ju elulaadi loomulik osa! See on, kui tuled riigist, kus hommikust õhtuni räägitakse, kui halb on korruptsioon. siis ei oska ka siin käituda.

Nii kiiresti nagu oli kerkinud pahameel minu vastu, see ka haihtus.

Reisipinge peab ikka millalgi kuidagi vallanduma – olin seda juba oodanudki. Järgmisel päeval Tiruvannamalais olid kõik – nagu minagi – vaimustunud India ühest suurimast templist ja vaatasid aukartusega mäge, mis kuulus selle poolest, et teatud pühadel süüdatakse selle tipus tulelinga – tohutule haokuhjatisele on valatud enne süütamist veel 2000 liitrit sulavõid. Vaat see on juba midagi, mille kõrval meie jaanituled kahvatuvad– pealegi pole keegi osanud näha neis tulelingasid. Meenub pilalaul mehest, kes oli ehitanud metsa kividest munni monumendi. Hindu ei saaks sellest laulust sootuks aru, tema meelest: igati tubli mees, püstitas veel ühe linga, Indias on neid ju tuhandeid ja tuhandeid. Olev tuli vaimustatult, oli sattunud saja sadhu (pühamehe) seltskonda. Need võtnud parajasti pruukosti ja pajatanud oma elust.

Ööbisime luksuslikus hotellis: roosiaias raudkividest majakesed, mis annavad jahedust, roheluse keskel ka ujumisbassein.

“India luksuse kõige madalam tase,” kommenteerin.

“Milline on siis kõrgem tase?”

“Hotell vanas radžapalees. Mis aga puutub teenindusse seal – seda ei kujuta minagi hästi ette.”

India “luksuse madalaim tase” ei tundunudki kallis – nii umbes nelisada krooni öö.

Tagasiteel peatusime ka Sai Baba kodulinnas Puttaparthis. Kümne aastaga, mis oli möödunud mu eelmisest sealkäigust, oli mõndagi muutunud: majadele, mis varem olid olnud kolme-neljakorruselised, oli nüüd mõned korrused juurde ehitatud. Indias jäetakse tihti majadele katus panemata – et võibolla tuleb tahtmine veel korrus või paar juurde ehitada. Asjal on veel üks praktiline külg: kui maja pole lõpuni valmis, ei pea ka kinnisvaramaksu maksma.

Sai Baba on vanaks jäänud: ilmub küll endiselt hommikuti rahvale, kuid nüüd lükatakse teda ratastoolis. Parajasti olid ­tulnud Babat tervitama ühe küla elanikud 400 km kauguselt ja Puttaparthi tänavail võis näha kummalist rongkäiku: lapsed olid maskeeritud ahvideks, seljas kotiriidest rüüd ja nöörist sabad taga, punane puhtaks pestud traktor vedas platvormi, millel istus jumalannaks kostümeeritud kaunis tütarlaps.

Ka tänavakaubandus on saanud sisse suure hoo. Õhtuks olin päris väsinud sellest, et mu kaaslased olid palunud mind päeva jooksul sadu kordi tunnetada ühe ja teise asjakese energiat: kas see on hea võlukepike, helikauss, vadžra, vadrakelluke, tanka? Veel kunagi pole ma nii selgelt tundnud, mis tunne on olla mitte füüsiliselt, vaid energeetiliselt väsinud. Või ei peakski kasutama nii palju sõnu “energia” ja “bioenergia”, eesti keeles on ju selles tähenduses sõna “vägi”. Kui keegi tuleb nõia juurest, siis ta ei ütle: “Nõial oli palju jõudu”, vaid et oli tugev vägi.

Kusagil pärast Tiruvannamalaid sattusime teel täbarasse olukorda: punase tolmuga kaetud asfaldis olid tohutud augud, kongerdasime lämbes palavuses sel teel suurte punaste veoautode vahel tigusammul edasi ja nii mitukümmend kilomeetrit.

Varemetelinnas Hamphis jättis kõige sügavama mulje üks väike tempel, mis oli otsekui kivist lehtla, nurgasammaste asemel hulk käsivarrejämedusi kiviposte, mis olid mõeldud ühtlasi muusikainstrumendiks – kui nende vastu puupulgaga lüüa, lõid nad imeliselt kumisema. Seintel erootilised bareljeefid. Templikese keskel oli väike nelinurkne sile kivipõrand, millel olid kord liuelnud templitantsijannade jalad. Vaatasin neist siledaks lihvitud põrandat, oli tahtmine põlvile laskuda ja seda suudelda.

Tagasi sõitsime Bengaluru-Mumbai kiirteel. Nii luksuslikku maanteed pole ma veel näinud: sõiduridu eraldaval vaheribal saatis meid pidev lillemeri. Enne Mumbaid põikasime sisse Osho ašramisse Poonas. Kuna oli lõunavaheaeg, pidime pool tundi ootama, aga see tuli isegi kasuks: istusime bambuste all kõnnitee kiviäärisel ašramiväravas ja võisime jälgida ašramielanikke, kes üle tänava edasi-tagasi saalisid – tänav nimelt poolitab ašrami.

Niisiis jälgisime kõrvalt neid bordoopunastes hõlstides mehi ja naisi.

Seltskond tundus üsna kirev: iseteadlikke naisi, sentimentaalseid naisi, mehi, kellest võiks arvata, et nad on oma lähikonnas kohalikud gurud.

Ašramis on kõik puhas ja väga heas korras – India puhul tuleb seda eraldi ära mainida –, samas on elu seal küllaltki kallis, nii et paljud eelistavad ööbida ümberkaudsetes hotellides.

Põhiliseks tegevuseks ašramis on meditatsioonid. Meditatsioon ei tähenda sugugi ainult vaikset istumist ja valge seina vaatamist, on ka väga energilisi muusika saatel liikumisega meditatsioone. Tundub, et sellist suurkuju nagu Osho pole ašramis enam esile kerkinud, võib-olla püütakse seda isegi takistada; ašram tundub olevat kommertslik organisatsioon, mis kasutab küll paljude õpetajate teeneid, kuid ei taha neis näha muud kui mediteerimisinstruktoreid. Igatahes on meeldiv tõdeda, et kakskümmend aastat pärast suure õpetaja lahkumist tegutseb ta ašram elujõulisena edasi.