Triin-Liis Härma: Austraalia pangandus uimerdab koaala kombel
Kõndisin reipalt numbrimasina juurde, vajutasin vajamineva teenuse nuppu ning asusin jälgima numbreid, mis elektroonilisel tablool vahel aeglasemalt, vahel kiiremini vilksatasid. Palusin avada uus pangakonto, muutsin limiidid igaks juhuks maksimaalseks ning peatselt olingi juba muude argitoimetuste juures tagasi.
Tegelikult on ka Austraalias pangakonto avamine iseenesest lihtne. Astud sobivasse pangakontorisse sisse ning ilmselt ilmub kuskilt su kõrvale mõni kena noormees või neiu, kes kohe pärima hakkab, et mis su nimi on ja mis sa õige siit otsid. Saanud ammendava vastuse, suunab ta sind õigesse järjekorda ning kirjutab paberilipiku peale üles ka su nime ja probleemi ning viib selle kiiresti tellerile, kes siis ühel hetkel sinu nime hõikab. Järjekorrad on siin aga tõepoolest pikad ja kole aeglased, sest suurem osa inimesi internetipanka ei kasuta ja teeb kõik oma tehingud pangas kohapeal.
Kui siis viimaks leti äärde jõuad ning avaldad soovi pangakonto avamiseks, tuleb läbi teha 100 punkti test, mis tähendab, et sul on oma isiku tuvastamiseks vaja kokku saada ei vähem ega rohkem kui sada punkti. Pass annab reeglina 60 punkti. Eesti id-kaarti enamasti ei tunnistata, Eesti juhiloaga läheb mõnikord õnneks.
Kindlasti tasub meeles pidada ka seda, et internetipanka peab telleri käest endale küsima, sest see ei tule iseenesestmõistetavalt pangakontoga kaasa. Ja internetipangaga ei tule kaasa ei pin-kalkulaatorit ega koodikaarti – on vaid kasutajanimi ja üksainus salasõna. Kui soovid suuremat turvalisust, saad pangast küsida juurde sellise funktsiooni, et enne ülekande tegemist saadetakse sinu telefonile SMSiga kood, mis tuleb sisse toksida, enne kui ülekanne toimub.
Pangakontorist lahkud õndsas teadmises, et internetipank hakkab tööle veel samal õhtul ning maksekaart ja parool saabuvad su postkasti viie tööpäeva jooksul. Viimased saabuvad küll eraldi ümbrikutes, kuid tihtipeale kas lausa samal päeval või päevase vahega.
Sularaha väljavõtmine on Austraalias suhteliselt lihtne, automaate on igal nurgal. Mõnes kohas võib leida aga ka selliseid automaate, mis lisaks raha väljastamisele lubavad ka sularaha oma kontole sisse maksta. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on siiski kiviaegse süsteemiga. Nimelt sisestad esmalt oma kaardi ja siis summa, mille soovid kontole panna. Pärast seda avaneb automaadil üks luuk, kust tuleb välja kollane ümbrik. Sinna ümbrikusse pistad sularahas selle summa, mille soovid kontole lisada, ja ümbriku peale kirjutad, millisele kontole raha läheb ja selgituse (à la kodulaenu makseks, palk, armukesele teenete eest vms). Siis paned ümbriku samast august tagasi masinasse. Ilmselt tuleb päeva lõpus keegi sinna masina juurde, tühjendab selle sissemaksetega ümbrikest ja läheb neid siis hoolega käsitsi kontole kandma. Ees ootab aga uus ja veelgi kummalisem üllatus.
Pensionidega on siin sedamoodi, et tööandjal on kohustus töötaja eest maksta pensionifondi minimaalselt 9% tema palgast. Paljud siinsed seljakotirändurid aga liiguvad mööda maad ringi, töötavad eri paikades ning neile laekub pensioniraha paljudelt tööandjatelt. Kui see seljakotirändur siis ühel hetkel hakkab fondist (ka pankadel on oma pensionifondid) uurima, et kes ja kui palju on sinna sissemakseid teinud, selgub tõsiasi, et polegi võimalik välja selgitada, kes, kui palju ja mis aja eest maksnud on.
Konto sulgemine (kui kodanik on juba riigist lahkunud) on samuti omamoodi ettevõtmine. E-kirja teel kontot sulgeda ei saa, kuna e-kirju olevat liiga kerge võltsida. Toimib ainult helistamine, mille käigus pead end identifitseerima nime, sünniaja ja postiaadressi abil. Mõelge nüüd korraks, kui paljud inimesed teie ümber neid andmeid teie kohta teavad… või mis on kirjas kas või teie kontol suures Näoraamatus. Turvalisus missugune!
On olemas üks tabav ütlus – inimene harjub kõigega, ka poomisega. Samamoodi on siinsete pangasüsteemidega – harjudki lõpuks lihtsalt ära ja ilmselt hakkad imestama jälle siis, kui mõnda kodumaa uhketest pangakontoritest sisened.
