Soomlased on kodus vaiksed

 (9)
                 

Soomes on elamine väga rahulik ja vaikne. Kõik on peidus ja varjus ja turvaliselt hoiul inimeste kodudes. Vahepeal tullakse küll välja - minnakse kuskile ja tehakse midagi -, aga üldjoontes on ikkagi kõik kogu aeg väga vaikne ja tühi.

Need käigud on nagu väikesed urust väljasutsamised. Kõige regulaarsem väljashulkuja meie linnaosas on muideks üks naljakas paks jänes, kes, vastupidi inimestele, ei kipu oma urgu peitu, vaid päris häbematult laiutab kenadel majade ümber olevatel muruplatsidel ja silkab puude-põõsaste vahel. Nagu see jänes sealt "Alice imedemaal"-raamatust - meelitavalt sedasi, kutsuvalt, et tule kaasa! Loogilisem oleks ju, et jänes on urus ja inimesed nähtaval. Aga võta näpust, siin on omad kombed.


Olen palju mõelnud, miks soomlased kodus nii vaikselt elavad - ei lärma, ei karju, ei lälla tänava peal ega räägi valju häälega (erandeid muidugi on). Ja mulle tundub, et see tuleneb nende loodusest ja vanadest elukommetest. Soomlased siin Kesk-Soomes on pidanud aastasadu hakkama saama järvesilmade ja metsa täis kasvanud kaljude vahel. See keskkond on olnud nende õnn ja õnnetus läbi sajandite - muutes elu keerulisemaks, kuid samas pakkudes kaitset ja varju. Ja sellisest elamisviisist ongi ehk tulnud see oskus oma kodus varjuda ja mitte silma paista. Sest muidu reedad vaenlasele oma pesa. Küll aga võib end lärmakalt välja elada võõrsil - puhkusel ja turismireisi ajal -, sest siis pole vaja muretseda oma kodu kaitsmise pärast, siis võib olla vaba.

Kesk-Soome on tegelikult Soome süda, soomekeelse Soome kants. See algab, kui Lahti on jäänud seljataha. Umbes 20 minutit sõitu kiirteel, kuni Heinolani. Tähtihovi sillast üle saades tuleb olla tähelepanelik, et Jyväskylä keerakut maha ei maga. Ja siis hakkabki see tõeline, tõeliselt tõeline kaljude-järvede maa peale.

Siinkandis on vanim soomekeelne gümnaasium ja esimene soomekeelne ülikool. See on piirkond, mida täna peetakse Soome kõige kiiremini arenevaks paigaks. Siin võid kohviku leida keset metsa ning ujula keset suurt näilist tühjust. Siin on linnaliini bussi lõpp-peatuses suusakeskus. Ja kuulsa arhitekti Alvar Aalto loominguline palang on end väga jõuliselt soomlaste igapäevaellu sätitanud. Siin on kummalised muuseumid metsa peidetud - automuuseum, saunamuuseum, ja tegelikult igal teisel soomlasel oma väike muuseum kuskil peidus... Siin on looduskaitsealad iga nurga taga ja metsas seeni niipalju, et korja või vikatiga...

Sestap ei mõistagi, miks turimismarsruudid siiakanti nii harva juhatavad ja miks eestlane nii vähe uudishimulik on naabrite koduõuele piiluma... Tavaline võib ju ka vahel põnev ja avastamisväärne olla?

 


LISA OMA KOMMENTAAR
Selle artikli kohta on 9 kommentaari
Nimi
Kommenteerimistingimused
Ekspress - viimased uudised
Kuidas eestlased rokkisid Thbilisis
Südamlikult ja rokkides: Tõnis Mägi ja Kärt Johanson esitasid Thbilisi vanalinna teatrimajas mõtliku kava, kus kolmandaks osaliseks laval oli vana pianiinonäss ning kulisside tagant kostis Gruusia meeskoori mitmehäälne ümin. (Foto: Paul Pihlak)
Ekspressi ajakirjanik Raul Ranne käis koos Tõnis Mägi, Kärt Johansoni ning ansambliga Smilers Gruusias ning tõdes, et tõepoolest, teinekord vist tulebki sõita päris kaugele, et kodune artist silma märjaks võtaks.
Venelased kuulavad meid pealt
“Villa Valerija”: Teistest elumajadest eristab luurejaama kõrge masti otsas paiknev “tünn”. (foto erakogu)
Samal ajal, kui Eesti kaitsevägi peab Kirde-Eestis järjekordset Kevadtormi, jälgib Narva jõe Vene-poolsel kaldal meie sõdurite tegemisi raadioluurejaam Valerija.
Ajamasin: Baruto 11 aastat tagasi ja nüüd
Enne: Koolipoiss Kaido Höövelson poseerib karikaga pärast esimese koha võitu Sakura sumomeistrivõistlustel Vinni spordihoones aastal 2001. (foto: Riho Rannikmaa)
Melanhoolne pilk Tallinnale (1)
19. mai 2012 13:38
Melanhoolne pilk Tallinnale
Hoogsad muutused: Tallinnas pole areng 20. sajandil olnud küll nii tormiline kui Riias või Helsingis, kuid siingi leidub kohti, mis on tundmatuseni muutunud. Fotol Harju tänava algus Vabaduse väljakul 1930ndate alguses (repro raamatust)
Kohutavalt kaasakiskuv pildiraamat, tõdes Karin Paulus Aare Olanderi teosega tutvudes.