Reisiarvustus: Nunnu mängulennukiga Kärdlasse

Aga see oli päris ja kavatses lennata Kärdlasse. Selline uljus meeldis mulle kohe.

Mõned asjad osutuvad seest suuremaks, kui nad väljast paistavad. 18kohaline Jet­stream (reisijaid oli 17 ja kõik peale minu tundusid olevat Tallinnas mingeid asju ajamas käinud koju lendavad hiidlased) ei ole üks neist.

Algaja siselendude tegijana ei taibanud ma ka esimeste seas pardale joosta ning jõudsin viimase vaba kohani esimeses reas täpselt selleks ajaks, et näha, kuidas teisel pool vahekäiku istuv reisija minu istmetaskust paberkoti näppas. “Mul läheb seda rohkem vaja,” teatas ta, hääles iganädalase reisija elukogemus.

Minu elevus, mis oli olnud elu esimest Hiiumaa-lennureisi oodates tunduvalt suurem kui näiteks enne lendu Singapuri, kahanes nii Helsingi-sõidu ootuse väiksuseks.

Aga otsekui lohutuseks sirutas stjuardess – kes oli inimeste maailmas sama väike ja habras kui Jetstream lennukite omas – minu poole kausi Kalevi karamellkomme.

Võtsin ühe. Kauss jäi minu ette paigale.

“Ma tahtsin lihtsalt paluda, et te seda hoiaksite, kuni ma räägin, kuidas ohu korral päästevesti ja hapnikumaski kasutada, mul pole seda siin mitte kuhugi panna,” ütles ta siiralt naeratades. “Aga muidugi võite sel ajal ka komme süüa.”

Avies on muide tähelepanuväärne lennuliin ka selles suhtes, et kasutusel on AINULT eesti keel. Mis lubab vaatamata lennuki väiksusele ikkagi ennast suure ja lennunduses olulist positsiooni omava rahva liikmena tunda.

Hoovõturajal naasis hoolimata rahu sisendavast stjuardessist ja lutsukommist korraks mure selle pärast, kuidas õhkutõus küll õnnestuda võiks (minu meelest kogus lennuk kiirust nii aeglaselt, et ma oleks selle kõrval käies ka kiiremini edasi liikunud), aga ta sai siiski tuule tiibade alla.

Sügise kõige hallimal päeval oleks muidugi palju olnud tahta, et aknast paistaks midagi muud kui propeller ja lõputu valge udu, millest aeg-ajalt lennuki tiivaots vilksatab.

Ühtaegu lummav ja sürreaalne. Pean siinkohal vabandust paluma kõigilt neilt aknast pilvepilte klõpsivatelt inimestelt, kelle üle olen aastaid ülbelt ilkunud ja irvitanud.

Tegin oma elu esimesed pilvefotod. Telefoniga.

Teekond oli üllatavalt sujuv. Vähemalt hetkeni, kui muidu sirgesse lennukoridori oli keegi elevuse lisamiseks ühe kurvi projekteerinud, mis oleks au teinud igale lõbustusparkidesse ameerika mägesid tootvale firmale.

Ilmselt oli see mõeldud reisijate tähelepanu võitmiseks, et nad ikka näeksid, kuidas oota­matult pilvede vahelt ilmub lahmakas merd ja killuke Hiiumaast, mis siis kohutava kiirusega lähenema hakkab.

Kuid võimalik, et ma olin lihtsalt pettunud, ilmselt nende sadade tegemata jäänud pilvefotode pärast, et 30 minutit nii kiiresti läbi sai, ja natuke vähem pettunud, et Kärdla lennuk seekord lennuväljal maandus.

Ka R-Kioski suuruses lennujaamas tekkis sel puhul hetkeks rõõmus elevus.