Maailm maailma veerel: Mali

Ei ole vist ühtegi lääneriiki, mille valitsus ei annaks oma kodanikele hoiatust Malisse reisimise kohta. Selle tulemusena on riik turistidest tühi, ja seda liialdamata. Mali turismitööstuse kiratsemist võib eriti valusasti tunda Timbuktus, kus turismil on olnud suur panus kohalike sissetulekusse. Minul on oma väike missioon näidata inimestele Malit, millel ei ole mingit seost propagandaveskite kujutatud terrorismiohukoldega.

Ilusad inimesed

Mõeldes Malist, hakkab mul soe, sest Mali on soe maa mitmeski mõttes.

Aasta läbi saab Malis nautida sooja ja kuiva kliimat, mis kuivatab pesu minutitega. Soojad on ka Mali inimeste südamed. Meenutan hoolitsevat õde Albertine’i Bamako katoliku misjonist, Yayat ja Djenné majakatusel peetud öist teejoomisrituaali, mida saatsid elavad filosoofilised vestlused maailma asjade üle Mali ja Eesti moodi, Bubbat tema naljaka dogonimütsi ja võrratu huumorimeelega.

Erilise tänutundega pean meeles aga kohalikku talumeest Djenné Carrefourist, kelle õue peale, pärast bussi korduvast lagunemisest tingitud öist kohalejõudmist, luba küsimata magama keerasime. Olles hommikul hoovi astudes leidnud eest viis magamiskottides seljakotirändurit, ei tahtnud ta vabandussõnu kuuldagi, vaid tõttas madratseid otsima, et veel paar tundi mugavamalt magada võiksime. “Te olete ju kodust nii kaugel, see on vähim, mida teie heaks teha saan,” oli tema ainus selgitus.

Päris kindlasti on inimesed Mali suurim aare ja vaatamisväärsus.

Lopsaka looduse ja eksootiliste loomakarjade puudumist kompenseerivad mitmesuguse kultuurilise ja religioosse taustaga hõimud, mille täpset arvu ei söanda siin nimetada. Sahara ja Saheli piirkonna riigina on Mali üleminekutsooniks “Musta Aafrika” ja “Araabia Aafrika” vahel.

Suurim etniline grupp Malis on bambara. See on riigikeele – prantsuse – kõrval ka enim räägitud keel Malis. Meil õnnestus näha ka karjakasvatusega tegelevaid fulanisid ning bozo kalurikülasid Nigeri jõe ääres. Etniline mitmekesisus ja üle kolmekümne keele teeb suhtlemise kohalikega kaelamurdvaks ülesandeks. Prantsuse keel on kindlasti abiks, et jõuda soovitud sihtkohta, leida ööbimiskoht või söögipoolist. Pikemate vestluste tarvis võite hea õnne korral leida mõne kohaliku, kes räägib ka veidi inglise keelt ning aitab inimestega tutvust teha. Kui keelebarjäär kõrvale jätta, on kohalikega kontakti leida lihtne, sest inimesed on avatud, elutervelt uudishimulikud ja abivalmid. Kui keegi abi pakub, siis tuleb see südamest.

Kannatlikkuse kool

Maailma vaeseimate riikide hulka kuuluvas Malis võib olla puudus paljudest ressurssidest, kuid ühte ressurssi on Mali inimestel piiramatult käes. See on aeg. Bambara keeles on väljend “dooni dooni”, mis võiks tõlkes tähendada “tasa ja targu”. Ja tõepoolest, nendesse kahte lihtsasse sõnasse võib mahutada Mali inimeste eluviisi. Üks olulisemaid erinevusi läänemaailmaga võrreldes ehk ongi see, et Malis ei tähenda aeg raha. Niisuguses ühiskonnas on arutu tormamine haruldane. Veniva rahuga liiguvad Malis kõik asjad.

Ühistransport ei välju iialgi nii nagu plaanitud, toidu saabumise ajaks oled oma tellimuse juba unustada jõudnud. Sarnaselt korraliku närimiskummiga venib ka efektiivsusele kalduvast ühiskonnast pärit turisti kannatlikkus. Nii avastadki ennast ühel hetkel rahulikult koos kohalikega bussi ootamas ja “Rambo 3” vaatamas või niisama mõnusas rütmis kulgemas. Ehkki bussisõit Aafrikas võib nõuda maotaltsutaja kannatust, annab see ühtlasi suurepärase võimaluse külastada bussi parandamise ajal juhuslikke teeäärseid külasid, jälgida inimesi ning kogeda kohalikku elu kõige ehedamal kujul.

Maailma veerele

Kui austraallastest sõbrad kuulsid minu plaanist minna Malisse, läksid nad üsna elevile ning tahtsid teada, kas jõuame ka Timbuktusse välja.

Nimelt on nendele lapsepõlvest peale Timbuktu olnud kauge salapärase paiga sünonüümiks ning Timbuktusse jõudmine on väljendanud suisa maailma lõppu jõudmist. Meie otsustasime saabuda Timbuktusse viisil, mis maailma veerele minekuks kohaseim. Kolmepäevane loksumine pinasse’iga mööda Nigeri jõge Moptist Timbuktusse, öösiti telkides jõekallastel, tekitab tõepoolest tunde, nagu oleks maailma lõpp käeulatuses. Romantiku hingele on kosutuseks Nigeri päikesetõusud ja -loojangud, mööduvate külade ja mudast mošeede siluetid ning Aafrika tähistaevas, mis enne uinumist viimase pildina läbi telgi võrkkatuse paistab.

Timbuktusse jõudmine on võrreldamatult suurem elamus kui kauge kõrbelinn ise. Raske on näha seost tänapäevase ja raamatutest tuttava 13.–15. sajandi Timbuktu vahel. Paiknemine kaubateede ristumiskohal tõi Timbuktule õitsengu ning märkis ta kaardile tähtsa keskusena, kus kaubeldi Aafrika eri piirkondade väärtuslike ressurssidega, nagu kuld, sool, elevandiluu, aga ka orjad. Tohutu jõukus ning panustamine haridusse muutis Timbuktu tähtsaks teadus- ja religioonikeskuseks.

Tänapäeval ei erine linn millegi poolest tavalisest Aafrika linnast, kui ehk välja arvata paksu liivaga kaetud tänavad. Näinud oma silmaga Timbuktu nukravõitu tänapäeva, tajusin valusa selgusega, kui muutlik on maailm ning kui vähe on siin püsivat ja jäävat. Iseäranis habras on inimeste loodu.

Dogonile mehele

“Kolmkümmend kaks? Ja ei ühtegi last?” küsis pisike must mees pead vangutades. Minu pearaputuse peale jätkas ta järjekindlalt pinnimist, seejuures uskumatusest silmi pööritades: “Aga abielus?” Olin sunnitud taas eitava vastuse andma, päriselt veel oma häbi sügavust hoomamata.

“Ikka tõesti või?” ei jätnud Bubba jonni, ise mulle lootusrikkalt otsa vaadates, nagu võiks küsimuse kolmandat korda esitamine midagi mu perekonnaseisus muuta. “Siis on küll kõik läbi,” lõi Bubba lõpuks käega. Nii saabus esimene suur tõehetk Malis. Mina olen dogonite jaoks vana naine, kelle ainuke võimalus näib olevat koju jõudes trammi alla viskuda. Mis tahes ambitsioonid dogonile mehele minna tuleks unustada kõigil naistel, kelle füüsiline vorm ei luba aktiivselt tegelda kaljudel turnimisega, päike otse lagipähe paistmas. Nimelt on dogonite maal kõik inimesed, aga ka kitsed ja lambad, erakordselt oskuslikud kaljudel turnijad ja jooksjad. Mäest üles-alla silkavad kümneid kordi päevas kadestamisväärse kiirusega nii põlvepikkused kui ka seeniorid.

Muidugi ei hakka ükski dogon neljakümnekraadises kuumas, kus keskpäeval isegi koolis ei käida, niisama ilma põhjuseta edasi-tagasi liduma. Võhmatreeningu mõttes mäkke üles jooksmine on ikka meie kultuurile omane komme, mille mõttekust oleks ühele dogonile keeruline seletada. Dogonid jooksevad mõistagi ainult praktilistel kaalutlustel, peamiselt selleks, et potte, panne, suuri veekausse koos veega, viljakotte ja kõike muud eluks vajalikku pea peal või seljas ühest paigast teise kanda.

Lihtsa elu võlu

Dogonid on huvitav rahvas. Nad elavad küll Mali territooriumil, kuid samas justkui täiesti omaette maailmas. Keegi ei tea täpselt, kui palju dogoneid Malis on, sest väidetavalt ei ole paljudel neist isegi isikuttõendavaid dokumente.

Religioonilt on dogonid peamiselt animistid, kuid levinud on ka islam. Küla vaimne liider on hogon, kelleks võib saada kõrges eas väga auväärne mees. Rituaalid on dogonite elu lahutamatu osa, peegeldades harmooniat inimhinge, maa ja ümbritseva looduse vahel. Mõned tuntumad näited on rebaste ettekuulutused ning matuserituaalid, mida tähistatakse maskide tseremooniaga.

Dogonite külad on justkui muinasjutust, täis teravatipuliste katustega viljaaitasid, kaljudesse rajatud tellemite koobaselamuid ja omapärase väljanägemisega baobabe. Kohalike riided on sageli naturaalset indigosinist värvi, mida külades käsitsi valmistatakse.

Traditsiooniline dogonite müts meenutab aga pähe tõmmates kolmnurka, mille igas tipus ripuvad tutikesed kärbeste eemale peletamiseks.

Inimesed tegelevad maaharimise ja karjakasvatusega. Tasandikel laiuvad põllud täis hirssi, sorgot, sibulat, köögivilju. Kaljude vahel silkavad ringi kitsed ja lambad. Elu on lihtne, aga sugugi mitte kerge.

Ma ei arva, et dogonid oleksid avastanud õnne valemi, kuid nende eluviisist võib leida meie ühiskonnale mitu olulist sõnumit. Mõistmist, kui vähe on tegelikult eluks vaja ning kui palju üleliigset on meie tarbimisele orienteeritud maailmas. Iga omandatud asi toob kaasa kohustuse selle eest hoolitseda, kuni lõpuks tegeleme rohkem oma vara kui lähedaste inimestega. Dogonid teavad, kuidas harmooniliselt koos loodusega eksisteerida, mis paraku on paljudes ühiskondades tänaseks ununenud. Minule tuletas käik dogonite juurde meelde ühe veidi hajunud oskuse – kuidas tunda rõõmu väikestest asjadest.

Autor tänab oma reisi- ja mõttekaaslasi Ingridit ja Triinu panuse eest selle loo valmimisse. Vaata ka veebilehte www.travelself.eu, kus autor mõttekaaslastega jagab oma rännukogemusi.