Lugusid ­loomadest

                 

Taanlased on statistika järgi ühed õnnelikumad inimesed Euroopas. Ka ise ei väsi nad seda rõhutamast.

Samuti meeldib taanlastele rõhutada, et suitsiidide arv on Taanis suur. Õnnelikud või mitte, taanlased armastavad loomi.

Loomad on ­sageli paremad sõbrad kui inimesed. Loomade õigused on üldiselt kaitstud ja leiavad tihti kajastamist meedias. Käivad pidevad diskussioonid näiteks võitluskoerte pidamise keelustamisest, kuna selliste koerte kasvatamisel kasutatavad võtted ja dieet riivavat nende õigusi.


Mures ollakse Fyni saarel massiliselt müstilisse haigusse surevate hirvede pärast - kohalikud jahimehed on koondanud jõud ja võtavad proove - kohe sekund pärast hirve hukkamist, naksti...

Hiljuti jõudis kohtusse DR1 teleajakirjanik, kes hukkas tarbijakaitseteemalises telesaates 12 gupit, valades akvaariumisse šampooni, et demonstreerida toote toksilisust (üks kala suutis šampoonivees elada siiski nädalapäevad - toim.). Süüdistatuna kaladele hirmu ja kannatuse põhjustamises, mõisteti ajakirjanik lõpuks õigeks, kuna vaesed gupid pandi kaitsja poolt "ühte patta" kalatööstuses keevas vees piinlevate homaaridega - "Me ei saa ju kõiki kalureid ja restoranipidajaid süüdi mõista!"

Aga nii uskumatu kui see ka pole, Taani seadused ei keelusta seksi loomadega. Hiljuti tekitas diskussiooni lugu Grööni koeravägistajast, kes pääses 1000kroonise trahviga - taas kord tuli jutuks Taani kui maa, kus on võimalik arendada turismi eriharu loomaarmastajatele.

Ühes taani populaarseimas telekomöödias "Kloun" mõistab peategelane Frank, et tema parim sõber on Kopenhaageni loomaaia elevant Jumbo - selline väärikas ja uhke loom, millisena kangelane ennastki kirjeldab. Tema kolleegid on skeptilised - kas Frank siis inimeste seast sõpru ei leia? Aga Frank käib iga päev Jumboga kõvahäälselt asju arutamas... kuni ühel päeval kuuleb Jumbo surmast - keegi olla Jumbo "surnuks rääkinud". Loomaaia töötaja soovitab leinaval Frankil emudega sõbruneda, mis esialgu Franki meeletult solvab - pole ju emud ei väärikad, ei uhked... Kuid kuidagi avastab Frank siiski emude soodsad omadused ja sõbruneb ka nendega. Emudelt saab ta külge kombe töö juures vastutust nõudvate olukordade lahendamise asemel pea diplomaatkohvri kaane vahele torgata...

Ülemöödunud nädalal leidis Taani Næstvedi loomaaias aset aga sootuks kohutavam sündmus - bengali tiigrid sõid ära neid palavalt armastanud hooldaja Nicky. Sel 31aastasel mehel oli viletsavõitu närvikava ja tegelikult oleks ta pidanud püsima kinnises asutuses, kust ta aga ausõna peale välja lasti. Nicky otsustas oma elukesele lõpu teha ja lasta end oma armastatud loomadel nahka pista.

Ühes oma eludest tegi midagi sarnast ka ­Buddha. Seda küll selleks, et päästa ematiiger näljasurmast, mitte iseennast maisest kannatusest.


LISA OMA KOMMENTAAR
Selle artikli kohta on 0 kommentaari
Nimi
Kommenteerimistingimused
Ekspress - viimased uudised
Kuidas eestlased rokkisid Thbilisis.
Südamlikult ja rokkides: Tõnis Mägi ja Kärt Johanson esitasid Thbilisi vanalinna teatrimajas mõtliku kava, kus kolmandaks osaliseks laval oli vana pianiinonäss ning kulisside tagant kostis Gruusia meeskoori mitmehäälne ümin. (Foto: Paul Pihlak)
Ekspressi ajakirjanik Raul Ranne käis koos Tõnis Mägi, Kärt Johansoni ning ansambliga Smilers Gruusias ning tõdes, et tõepoolest, teinekord vist tulebki sõita päris kaugele, et kodune artist silma märjaks võtaks.
Venelased kuulavad meid pealt
“Villa Valerija”: Teistest elumajadest eristab luurejaama kõrge masti otsas paiknev “tünn”. (foto erakogu)
Samal ajal, kui Eesti kaitsevägi peab Kirde-Eestis järjekordset Kevadtormi, jälgib Narva jõe Vene-poolsel kaldal meie sõdurite tegemisi raadioluurejaam Valerija.
Ajamasin: Baruto 11 aastat tagasi ja nüüd
Enne: Koolipoiss Kaido Höövelson poseerib karikaga pärast esimese koha võitu Sakura sumomeistrivõistlustel Vinni spordihoones aastal 2001. (foto: Riho Rannikmaa)
Melanhoolne pilk Tallinnale (1)
19. mai 2012 13:38
Melanhoolne pilk Tallinnale
Hoogsad muutused: Tallinnas pole areng 20. sajandil olnud küll nii tormiline kui Riias või Helsingis, kuid siingi leidub kohti, mis on tundmatuseni muutunud. Fotol Harju tänava algus Vabaduse väljakul 1930ndate alguses (repro raamatust)
Kohutavalt kaasakiskuv pildiraamat, tõdes Karin Paulus Aare Olanderi teosega tutvudes.