Iraanis on turist veel jumala kingituseks
Kuus sajandit enne meie ajaarvamist laius Vahemerest kuni Induse jõeni maailma esimene superriik, kuhu kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast. See oli Pärsia keskusega praegustel Iraani aladel. Pärsia riik oli maailma esimene religioosselt ja kultuuriliselt tolerantne riik. Kyrose silinder, kus on kirja pandud esimesed inimõigused, on säilinud siiani ja hoiul Briti Muuseumis Londonis. Kuningas Kyros vabastas Babülonis juudid (539 eKr) ja saatis nad, varustades rahaga, teele Jeruusalemma. Ühise valitsemise all elas võrdselt lugupeetuna 23 rahvast. Nüüdseks on ajad muutunud ja enamik vanu monumente ja vaatamisväärsusi tunduvad maailma jaoks unustatud olevat. Paljusid Iraani ajaloolisi monumente külastades paistab, et need on säilitatud ainult sulle. Sest teisi huvilisi ju ei ole.
Olime kolmekesi ainsad, kes olid tulnud oma silmaga nägema 2000 aastat vana mudast-savist-tellistest tehtud kindluslinna Bami Kagu-Iraanis.
Suur osa Bami vanalinnast küll hävis 2003. aasta maavärinas (hukkunuid oli
30 000 - 40 000), aga vaatepilt, mis külastajale avaneb, on siiski lummav. Lisaks on üht-teist juba taastatud ja tööd käivad sellel maailma suurimal taastataval ajaloolisel ehitisel suures mahus.
Valitsus on lubanud taastada kõik. Ainsad huvilised olime ka näiteks Arg-e Rayenis, mis on sarnane Bami vanalinnaga, aga palju väiksem ja väga heas korras. Turiste polnud ka 2240 meetri kõrgusel mägedes asuvas Meymandi koobaskülas, mis on pidevalt asustatud olnud üle kolme tuhande aasta ja mida loetakse võrdväärseks suure turismimagneti Kapadookiaga Türgis. Seal on aega suhelda koobasküla elanikega, osta Salma ja teiste kohalike naiste käest mägede pähkleid, ravimtaimi, käsitsi valmistatud riideesemeid jm või lihtsalt teed juua ning tajuda, kui vähe on inimesel tegelikult vaja... Meie sattusime seal kohaliku vaimuliku, mulla külalisteks. Saja aasta vanune mulla pakkus oma kodukoopas lahkelt teed ja teekõrvast ning tegi vahepeal sõbraga koopauksel suitsu. Meymandi elanikel pidigi olema kombeks elada üle saja aasta vanusteks.
Erinevad tariifid kohalikele ja välismaalastele kehtivad enamikus hotellides. See annab võimaluse kohalikele turismifirmadele ja -agentidele teenida head vaheltkasu, broneerides välismaalasele enda kaudu ööbimist. Turismifirmad ongi Iraani kõige ebameeldivam mälestus, sest osa nendest küsib pakutavate teenuste eest, arvestades turisti kogenematust, üldisest turuhinnast mitu korda kõrgemat hinda.
Takso- ja giidihindade osas oskavad hotellid palju abi ja nõu anda. Eriti abivalmid on erahotellid, kus peremehed ise tööl. Parimaks näiteks olid ehk Akhavani vennad Kermani Akhavani hotellist. Teenindus oli tõesti eeskujulik ja toad maksid 20-40 USA dollarit öö. Suure toa aknaklaasis oli kuuliauk, aga see oli ilusasti kinni teibitud.
USA-poolsete majandussanktsioonide tõttu rahvusvahelised pangakaardid Iraanis ei kehti, välja arvatud mõni erand, nagu näiteks väga kallid hotellid ja muidugi vaibapoed. Käsitööna valminud Pärsia vaipade müük on nii suure kasumiga äri, et kaupmehed on võimelised organiseerima klientide kaartide teenindamise näiteks Dubai pankade kaudu.
Transport: bussid on väga odavad, rong ühendab suuremaid linnu ja pole kallis. Taksokilomeeter maksab kuni 3000 riaali (umbes 3,5 krooni), aga taksomeetreid taksodes pole ja kõik hinnad on kokkuleppelised. Takso päev (8-10 tundi) maksab 400-1000 krooni olenevalt läbisõidust, reisijate hulgast ja taksojuhi tujust.
Siselennuliinid ühendavad peamisi linnu ja hinnad pole kõrged. Samas siselende väljastpoolt Iraani broneerida ei saa. Seda tuleb teha Iraani turismifirma kaudu ja siin sõltub heast õnnest (loe: reisifirma aususest ja professionaalsusest), kas ja mis hinnaga piletid saad. Kuna uusi lennukeid Iraanil ei ole USAst ega Euroopast majandussanktsioonide tõttu osta õnnestunud, siis võib lendamas näha kõike, millel veel tiivad küljes - alates vanadest Nõukogude ja Ameerika lennukitest, sealhulgas reisilennukiteks kohapeal ümberehitatud, kuni üsna tänapäevaste reisilennukiteni välja, mis hangitud kasutatuna sõbralikust Türgist, Hiinast või mujalt.
Kõige ebameeldivam ja ohtlikum asi Iraanis on liiklus. Linnades, eriti Teheranis, autos istudes tuleb õudus peale - suurt ei hoolita foorituledest ega ühestki liiklusreeglist, välja arvatud see, et avariisid tekitada pole vaja. Alati see ei õnnestu ja avariisid näeb palju. Meie silmade all sõitis üks mootorrattur teetööde piiretesse.
Mehe niitsid piirded maha, aga ratas libises edasi. Seal ta siis lebas keset tihedat liiklust ja seletas aktiivselt midagi, aga keegi ei näinud hoolivat.
2006. aastal oli Iraanis liikluses ligi 28 000 hukkunut ja 270 000 vigastatut. Satiirina mõjub, et Iraani president Ahmadinejad on teaduslikult kraadilt liikluskorralduse doktor (PhD).
Bensiiniliiter maksab, kohaliku sõnul, 750 riaali (90 eesti sendi ringis), aga bensiin on limiteeritud - ühele isiklikule autole 100-120 liitrit kuus. Soovides osta üle limiidi, maksab kohalik kolm korda rohkem ja välismaalane kuus korda rohkem. Samas sabad on kohati tundidepikkused.
Iraani toredaim kogemus on kohalike inimeste suhtumine. Pean silmas inimesi tänaval. Igal sammul turisti tervitatakse, püütakse aidata näiteks tee leidmisel ja muidu igal võimalikul viisil abiks olla.
Õhtul pimedas Teheranis liiklust kontrolliv politseinik ei pidanud paljuks hetkeks oma töö jätta ja kuskilt leitud paberilehele meile hotelli jõudmiseks kaart joonistada. Või olime Yazdis sõidutee ääres ootamas hetke, et teed ületada, ja väga murelikud eelseisva ettevõtmise üle, mis tundus enesetapuna. Siis peatus meie kohal liinibuss, avas ukse ja kõik bussi eesotsas, juht ja reisijad, hüüdsid meile rõõmsalt tervitusi vastavalt nende inglise keele oskusele: hello, how are you, where are you from jne.
Liiklus seisis hetke. Siis liikus buss edasi ja meie kohal peatus bussile järgnenud sõiduauto, mille juht pakkus abi - uuris, mida me tahame.
Väga sage on olukord, kus kohalik vaevub omaalgatuslikult turistidele linna näitama ja abiks olema. Tavaliselt lihtsalt soovist kasulik olla. Küsimusele, miks ta seda teeb, vastatakse, et külaline on jumala kingitus ja vajab erilist hoolt.
Kord on Iraanis kõva ja lõbustused rahva jaoks keelatud - väga range keelu all on alkohol, praktiliselt pole isegi kohvikuid, kus koos istuda ja puhata. Naised on allutatud rangetele riietuseeskirjadele, nende paik avalikes kohtades on sageli meestest eraldi. Eraldi käib nende palvetamine, kooliskäimine jm. Võib kohata seda, et naised söövad restoranides meestest eraldi, istuvad bussides eraldi või seisavad eraldi järjekordades näiteks kohaliku leiva, naani, ootamisel. Samas on Iraani naised (linnades) palju hakkajamad kui mõneski naaberriigis, olles väga edasijõudnud õpingutes ja rajades endale teed spordis, kultuuris, poliitikas ja igapäevases tööelus.
Palju on naisautojuhte sõiduautodes. Kodus on naised vabad ja riietuvad, kui mees lubab, ka väga vabalt.
Iraani viisa saamine Eesti kodanikule meenutab kunagist Soome viisa saamist: alati ei saa, aga kui uuesti üritad, siis võid saada. Näiteks minu abikaasale öeldi viisa järele minnes Helsingis Iraani Islami Vabariigi Saatkonnas tema passi näidates, et näete, panime viisa teile juba passi, aga siis tuli Teheranist ohtlike isikute nimekiri, kus ka teie sees olite, ja me pidime viisa tühistama! Uus üritus uue passiga (elagu võimalus kahele passile Eestis!) kandis aga vilja.
PS Iraani sõites on eelnev kohalike oludega tutvumine hädavajalik, et toimuvat tajuda ja reegleid, eriti islamit ja islami reegleid, tunda ja nende järgimiseks valmistuda (riietus, käitumine jne). Vähemalt kaks raamatut tuleb hoolikalt läbi lugeda. Need on 2008. aasta kevadine LonelyPlaneti poolt välja antud "Iran" ja eesti keeleski hiljuti välja antud väike religiooniraamat "Islam". Esimesest on saanud Iraani turisminduse piibel- seda kasutab iga turist ja turistidega tegelev kohalik. Viimane teab sageli öelda peast, millisel leheküljel midagi on. Näiteks küsisime Shirazis teed ja kohalik ütles, et vaata, raamatus leheküljel 268 on kaart.
"Raamat"oli meil kotis, aga kohalik teadis, et ilma selleta keegi ringi ei käi.
