10 trikki, millega poliitikud avalikkust lollitavad

Läbi aegade on see kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust.

"Laar tegi ka" või "vaadake parem, mida Ansip teeb" on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Samasugust võimalust kasutas Keskerakond eelmise aasta lõpus kapo tegevuse naeruvääristamiseks, tuues välja mõned nende möödalaskmised, kuid vaadates süstemaatiliselt mööda enda omadest.

Loogikaviga. On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, kaitsepolitseil või prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: "Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!"

Lahendus: jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks, "Eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime teie käest ikkagi küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?"

2. "See on valimisvõitlus"

Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on "osa valimisvõitlusest." Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.

Loogikaviga. Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda valimislubadused? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu õnge läheb. Just nagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.

Lahendus: küsida, kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks.

3. "Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!"

See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. "Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et..." või siis "Ma isiklikult käisin täna hommikul pealinna tänavail jalutamas ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt..." kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.

Loogikaviga. Inglise keeles on väljend "the absence of evidence is not the evidence of absence" ehk siis "tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus". Ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.

Lahendus: parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte. (Toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad mõne väite tõestuseks valikulist statistikat.)

4. Oma meediakanal

Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. S ee väljendub alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, eksperimentidest hingusele läinud Kalev Sport kanaliga kuni maksumaksja raha eest rämeblogijate tasustamiseni. Proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Erakond ise õigustab oma meediaimpeeriumit sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade kontrolli all.

Loogikaviga. Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks riigis puuduma ka internet.

Lahendus: õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi maksumaksjale kulukalt.

5. "Kes lekitas?"

See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud "eeskirjade vastaselt". Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal "kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?".

Loogikaviga. Kui väide ise vastab tõele ja tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USAs on käibe mõiste "whistle-blower", mida kasutatakse (ameti-)isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning on valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus selliseid inimesi käsitletakse tagantjärele isegi kangelastena.

Lahendus: mitte lasta ennast mulaažpartidest eksitada. Vaadata ka filmi "The Insider" (http://www.imdb.com/title/tt0140352/ ).

6. Kaikamees kallale

Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kuid kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas. Tal on kas blogi või siis mõni tekste kirjutav "juhe" ning kui asjad kurjaks lähevad, siis saadetakse ta radikaalsete sajatustega meediarindele. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, "kuidas ta nii võis".

Tavaliselt ei ole ta vastutaval ametikohal ja erakond saab temast kergesti taanduda, kui ta üle piiri läheb.

Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele.

Kaikamees suudab vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Tuntumad kaikamehed on Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppik Keskerakonnast. Keskerakonna kaikamees on pigem naine - Evelyn Sepp.  Kui kaigas ministriks saab, siis antakse teatepulk üle uuele mehele. Näiteks Rein Langi muutus pärast ministriks saamist tunduvalt rahulikumaks.

Loogikaviga. Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.

Lahendus: mitte igal võimalusel kaikamehe blogi tsiteerida, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

7. Seostamine millegi süütuga

Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõtteks ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: "Eks see minu poisikeselik temp oli."

Loogikaviga. Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole ei tohiks tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale juhtida.

Lahendus: pakutud siltidega mitte ka asa minna ning nimetada asju õigete nimedega.

8. Naljaks pööramine

Paljud mäletavad, kui raske oli Villu Reiljanile midagi ette heita, sest tal oli alati pisike nali taskust välja tõmmata. Kui ta kiirust ületades vahele jäi, siis sai öelda, et "tee oli allamäge ja tuul tagant" või midagi sarnast. Keskerakond on samuti päris palju naljaks pööramist kasutanud. Tuletame meelde, et kunagise lindiskandaali ajal marsissid keskerakondlased oma kongressile linte lehvitades ja hiljem, kui aga avalikult räägiti vastuoludest ja lõhest Keskerakonnas, tehti rongkäik, millel kanti suurt kalakujutist kirjaga "Keskerakonna lõhe".

Naljaks pööramine on vägev tehnika, sest see on segu seostumisest millegi süütuga ning järgmisest tehnikast nimega reductio ad absurdum, mis kokkuvõttes suudab ära tappa igasuguse normaalse avaliku arutelu. Nali vabastab, sunnib ennast kordama ning juhib mõtted mujale.

Nali maskeerib hästi, kuid selle taga võib olla kavalpea, kelle eesmärgid on kaugel sellest, et olla süütud. Muide, loomulikult ei ole naljaks pööramise tehnika kuidagi ainult poliitikute pärusmaa. Sellega tegelevad näiteks ka piinlikku olukorda sattunud avaliku elutegelased äripõllult. Kes meist ei mäletaks, kui palju nalja sai omal ajal Rein Kilgi "füüri laskmise" jutu peale.

Loogikaviga. Nali juhib tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale.

Lahendus: paljastada tehnika seda kirjeldades. Näiteks, "Poliitik X üritas vastustest kõrvale põigelda teemat naljaks pöörates, kuid jättis vastamata küsimustele a, b, c..." Samuti tuleks küsimust korrata nii kaua, kuni naljatuju üle läheb.

9. Reductio ad absurdum

Reductio ad absurdum ehk vastaspoole argumendi absurdiks pööramine on tehnika, mis arendab mingit ideed edasi nii kaugele, et see muutub jaburaks. Sellega üritab väitja tõestada, et just seda (jama) vastane tahtiski öelda. Üks hea näide pärineb rahandusministeeriumi kunagiselt kantslerilt Agu Lellepilt, kes telesaates "Foorum" väitles Maksumaksjate Liidu esindajaga eelarve läbipaistvuse teemadel. Ühel hetkel haaras Lellep kollaste kaantega eelarve brošüüri, hoidis seda kaamera ees ja küsis: "No kui läbipaistev see peab olema, kas see raamat peaks praegu läbi paistma või?" Selline võte näitab vastaspoolt tobedana ning kõigile on selge, et keegi pole kunagi oodanud, et eelarvedokument ise peaks läbi paistma.

Loogikaviga. Antud juhul asus kantsler rääkima materjali läbipaistvusest, kuigi jutt käis tegelikult dokumendi selgesõnalisusest ning ammendavusest, kasutades ära sõnalist sarnasust, viis esineja jutu juba uue teema peale ning seega käitus eksitavalt.

Lahendus: juhtida tähelepanu, et esineja räägib juba uuest asjast ning tulla taas vana teema juurde tagasi.

10. "Pärast kaklust rusikatega ei vehita!"

Tihti kuuleme seda, et mingisugune asi on juba tehtud ning enam pole midagi parata. See tühi, kuid moraalitsev ütlus pakub aga üllatavalt tõhusat kaitset arhitek­tuuri-, seadusloome- ja muudes valdkondades tehtud rumalate otsuste eest.

Loogikaviga. Esiteks on arutelu ja kriitika taandamine kaklusele juba ise eksitav metafoor.

Nimetades arutelu kakluseks on asjaosalised vaikimisi väitnud, et mõttevahetus võrdub sõjaga ning sellest tuleneb palj uütlev järeldus, et sõda (ehk mõttevahetust) tuleb ju vältida.

Teiseks võib pärast kaklust rusikatega vehkida küll, kui kaklus pole korralikult lõpuni viidud.

Kolmandaks - kui eeldada, et juba tehtud asju ei tohi kritiseerida, siis propageerime sellist poliitikat, mille eesmärgiks on vead võimalikult kiiresti ellu viia. Neljandaks, kui me pärast otsuste elluviimist neist enam kriitilises võtmes ei räägi, süvendame võimalust, et halbu otsuseid tehakse üha veel ja veel ning me ei õpi neist mitte kunagi.

Lahendus: vehkida pärast kaklust rusikatega, kuid teha seda ratsionaalselt, hästi läbimõeldult ning faktidele tuginedes.

Kokkuvõtteks

Ma ei välista, et ka loetelu põnevatest väitlusnippidest ei ole ammendav. Nende tehnikate populaarsuses pole süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate tulemusi andnud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda.