Viru tänav õitseb täies hiilguses
Viru tänav on moodsa Eesti unistuste mudel: see on ekspordile suunatud uulits, väikeriigi võimsaim turistilõks. Tänu turistidele õitsevad Tallinna kohvikud ja restoranid, südalinn on hotelle täis, tuhanded eestlased saavad turiste teenindades tööd.
Peaaegu iga Viru tänava maja töötab turistide heaks – seal tegutsevad nii tipprestoran Cru kui McDonald’s, seal on Eesti toidu ning merevaiguärisid, on hilbupoode ja lillekioskeid, välikohvikuid ja pubisid, tagatipuks massaažisalong ja piinariistade väljapanek.
Aeg-ajalt kuulen nurinat, et eestlastel pole sel tänaval suurt midagi teha ja et sealne kaubavalik on kummaline, et mitte öelda kohutav.
Mõttetu jutt!
Kui tallinlased ja sissesõitnud tahaksid meeletult Viru tänaval kinos käia, siis oleks see uulits otsast otsani kinosid täis. Kui neid tõmbaksid magnetina toidupoed, siis täidaksid hoonete alumisi korruseid Prisma, Rimi ja Maxima.
Aga nad ei taha.
Viru tänaval on proovitud igasuguseid ettevõtmisi, kuid ellu jäävad vaid kõige kõvemad – sellised, mida inimesed tegelikult soovivad. Isegi Swedbank pani oma kontori kinni, sest polnud piisavalt klientuuri. Seetõttu plaksutan tunnustavalt Bastionile, kelle rõivakauplus on pikki aastaid vastu pidanud.
Hinnatase on Viru tänaval muidugi krõbe – näiteks pool liitrit õlut maksab 3,9 eurot, kampsun Paul & Sharki poes 250 eurot ning mõne merevaigust ehte hind läheb 2000 euro kanti. Kuid see on iga kaupmehe unistus, et saaks võimalikult palju kaupa suure kasuga edasi müüa. Ja maksujõulist klientuuri sel tänaval jätkub, vähemalt kena suve korral.
Viru tänava kõige olulisem kaup pole aga matrjoškad, kadakapuust pannialused, muhu kampsunid, merevaigust kaelaketid või kusagil ääremaal tehtud šokolaaditahvlid, vaid õhkkond.
Turistid tulevad Tallinna eeskätt vanalinna pärast. Viru tänav ongi ühenduslüli kahe ajastu vahel. Ta algab Vanaturu kaela hõrke roogi pakkuvate restoranidega täidetud keskaegsete majade vahelt ja lõpeb moodsas ajastus, Viru väljakul. Kõige lummavam vaade avaneb jõulude ajal Viru väravate juurest, kui maad katab paks lumevaip ning tänava kohal säravad jõulukaunistused. Astud keskaegsete tornide vahelt välja ja sulle vaatavad vastu Tornimäe kaksiktornid, Radissoni ja SEB panga tuledes säravad kõrghooned. Kontrast on võimas.
Käin Viru tänaval tihti, sageli paar korda päevas, kui hommikul tööle lähen ja õhtul koju tagasi liigun. Naudin sealset melu, keelte ja rahvuste paabelit. Selline ongi minu ettekujutus elavast linnast.
Mõned elanikud kurdavad, et briti poissmehed teevad öiste lärmamistega nende elu maapealseks põrguks. Head retsepti selle vastu pole. Suurbritannia on Euroopa ääremaa, sealsete mölakate viisakalt käituma panek võtaks kauem aega kui Eestisse öökordnike palkamine. Kõige lihtsam ja kiirem viis on aknaid tihendada või kära eest sootuks mujale kolida.
Kõige kummalisemat vaatepilti Viru tänaval nägin pronksiöö aegu. Grupp pensionäridest välismaalasi varjus kõrvaltänavale, sest vene noorukid pildusid hambuni relvastatud politseinikke kivide ja prügiga. Turistid pelgasid toimuvat, kuid pistsid pea aeg-ajalt nurga tagant välja ja kädistasid elavalt omavahel. Ikkagi nii põnev!
