Viru tänav nagu vana lits
Merevaigust vidinaid ja Tšehhi kristalli müüb ka suveniiriäri parempoolse väravatorni juures. Mu noorusajal asusid seal mänguasjapood ja noore tehniku pood.
Bastioni aeda, kus tulevane megabänd Ultima Thule andis ühe oma esimestest kontsertidest ning mina, neid vaimustunult jälgides, läitsin elu esimese sigareti, enam Viru tänavalt ei pääse. Ja Thule ei esine seal enam ammu.
Mida see tänav veel pakub? Merevaiku! Ikka merevaiku. Kümmekonnast suveniiripoest ja -letist lõviosa pakuvad merevaigutooteid, mis oleksid omal kohal Leedus Klaipėdas või Venemaa Kaliningradi oblastis. Mis on Tallinnal pistmist merevaiguga? Või mis seos on Viru tänaval matrjoškade ja böömimaa kristallimeistrite tööga?
Veelgi hullem on olukord Viru tänava rohkete söögikohtadega. Käid mööda tänavat ega suuda mõista, mis riigis või linnas sa oled. Majas, kus kunagi oli kalarestoran Euroopa, asuvad nüüd McDonald’s, karaokebaar Helsinki ja tore iiri pubi. Kohas, kus asus kuulus Baltika üleriietepood ja kust ostsin mustad viigikad, mis kohapeal parajaks õmmeldi, on nüüd Goodwin Steak House. Seal pakutakse tõelist austraalia veiseliha.
Viru tänaval on ka (tõenäoliselt linna kalleim) “hiinakas” ning saloon Arizona tõelistele kauboidele. Ning ööklubi Burlesque. Tänaval on ohtralt terrasse väljas istumiseks ja olemiseks. Need ei häbene küsida 0,33 liitri vee eest 2.50 ja sama suure õlle eest 3 eurot.
“See tänav pole äriks sobiv,” ütlesid Apollo raamatupoe juhid, kui Viru tänavalt ära kolisid. Samuti ei saa ma aru, millest elab De la Gardie kaubamaja, mille ehitamise ümber kunagi nii palju piike murti.
Seal müüakse nüüd Seppälä ning Jack & Jonesi asju. Ja Lindexit. Ja Salamanderi jalavarjusid. Kui mu mälu ei peta, müüdi neis ruumides jalatseid juba nõukaajal. Loomasõprade rõõmuks on Viru tänaval tore karusnahapood Soft Gold. Seal, kus vanasti asus Viru restoran, mida rahvakeeli Viru lakaks kutsuti, on nüüd eksklusiivsemate kaubamärkidega kauplev Denimi kaubamaja.
Ja Pioneeri kino asemel… Vaat, näed, mind teeb nukraks, et Viru tänava kahest omaaegsest kinost pole midagi järel. Tähendab, ruumid on alles. Majas, kus asus imepisikese saali ja odava piletiga Pioneeri kino, on nüüd 300euroseid mokassiine müüv pood. Heliose (nõukaajal Oktoobri) kinno sai Viru tänava raekoja-poolses otsas asuva kangialuse kaudu. Nüüd pääseb samast kangialusest härrasmeesteklubisse Golden Dolls.
Ei kino ega kultuuri. Siiski – kusagil seal, kus mu noorusaegadel asus juuksuritöökoda, kus töötas (mu teada) linna ainus meesjuuksur, vana wabariigi aegne meister, on nüüd piinariistade näitus.
Et nende merevaigubutiikide ja hingehinnaga söögikohtade vahel ehtsat Eesti käsitööd ja sööki müüv asutus kannab nime Eesti esindus Tallinnas, on Viru tänava lipakalikku olemust tabavalt naeruvääristav huumor.
Mida ma siis tahan? Kuna meie maapõu ei peida maagaasi, naftat ega väärismetalle, on turism Eesti olulisim majandusharu. Saan sellest väga hästi aru. Mõistan, et kui tahame turismist võimalikult rohket kasu lõigata, on imelik vinguda, kui vanalinn end turistihordil pilastada lubab ning kohaliku eemale peletab. Nii on ju kõikjal – Peterburis ja Veneetsias, Pariisis ja Prahas.
Aga mulle meeldiks, et uulits, mis kõik need turistid me vanalinna juhib, oleks väljapeetud ja stiilne. Et siit leiaks rohkem meie kuulsate tarbekunstnike asju, mitte merevaiku, matrjoškasid ega kristalli.
McDonald’si asemel võiks olla kalarestoran, kus menüüs grillahven ja praelest, räim ja heeringas, angerjas ja forell. Ning Austraalia liha asemel oleks müügil Järvamaa lihaveisest ja Saaremaa lambast tehtud road.
Ja kui kaks kino on ühe tänava jaoks tõesti palju, siis üks võiks Viru tänaval ikka olla. Kunagises Helioses-Oktoobris võiks näidata filme, mida praegu näitab Artis.
Lõpetuseks tahan tervitada Eesti Posti, kes oma Viru tänava esinduses on suutnud hoiduda merevaiguga kauplemisest ning peab siiski vajalikuks müüa Eesti marke ja postkaarte.
