Vanameelne ühiskond peletab noored
Kahjuks ei ole viisteist aastat edukat turumajanduse ehitamise kogemust kaotanud Eesti ühiskondliku teadvuse süvakihtidesse juurdunud patriarhaalsust ja suletust.
Eesti ühiskonda ühendavaid ideid ja väärtusi on üha enam hakatud otsima minevikust. Riik on innuga pühendunud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva aastaringsele tähistamisele, kavandades Vabaduse väljakule konservatiivse maailmavaate supermonumenti. Kiriku roll avalikus elus on järjest kasvamas - kaitseväe kaplanite süsteemi kõrval on kavandatud usumeeste tööleasumist ka politseistruktuuridesse. Kõlavad üleskutsed Eesti taaskristianiseerimiseks, et kindlustada traditsioonilisi pererolle ja propageerida lasterikkaid peresid. Riigivõim ei soosi avatud väitlust ühiskonnas, märgistades valitsust kritiseerivaid sõnavõtte kui ebapädevaid ja vaenulikke.
Nüüdseks on selge, et mitmed sammud, mida Eesti riik Euroopa Liiduga liitumise soovis 1990. aastate lõpus astus, olid kosmeetilised ega tuginenud avaliku arvamuse tegelikule muutumisele. Näiteks: ehkki surmanuhtlus Euroopa Liidu survel kaotati, pooldab seda endiselt enamik elanikkonnast. Ehkki Euroopa Liit soosib tööjõu vaba liikumist, on avalikkus võõrtööjõu ja teiste rahvuste suhtes tõrjuvalt meelestatud. Ehkki Eestiski võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus, on ühiskonna enamik endiselt seda meelt, et naiste roll peaks piirduma pere ja kodu eest hoolitsemisega ning nad ei peaks töötama juhtivatel kohtadel. Oodatud euroopalike väärtuste võidulepääsu asemel on Eestis pealetungile asunud uuskonservatiivsus.
Pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATOga hakati Eestis üha sagedamini rääkima, et Eestile on vaja uut suurt eesmärki ja selleteemaline arutelu ilmestas ka 2006. aasta presidendivalimiste kampaaniat. Väljendati lootust, et uus president suudab välja pakkuda uue arenguvisiooni ja uued väärtused.
Kes on jälginud president Toomas Hendrik Ilvese avalikke sõnavõtte, see on kursis, et president on olnud kindla väärtussüsteemi eestkõneleja, soovitades elada ja toimida nagu üks normaalne Euroopa Liidu riik, kauge ja igav Põhjamaa.
Paraku pole presidendi ette pandud väärtuste saavutamine kujunenud konservatiivses meeleolus sugugi lihtne.
Konservatiivset pööret on muide ühe arenguvõimalusena prognoositud ka Eesti ühiskonda põhjalikult analüüsivas strateegias "Säästev Eesti 21" (SE21), mis kiideti 2005. aastal heaks Riigikogus.
Strateegias SE21 on kirjas: "Jätkustsenaariumiga (ehk siis liberaalse "õhukese riigi poliitika" jätkumisega - J.K.) seotud ohte on tänaseks tajunud märgatav osa ühiskonnast, mistõttu on kujunenud eeldused paradigmanihkeks. Nihe võib toimuda kahes suunas, rahvuslik-konservatiivse või sotsiaalse partnerluse arengutee suunas."
90. aastatel absolutiseeriti majandusvabadust, mis tõi kaasa ühiskonna sidususe vähenemise ning suured vahed eri elanikkonnagruppide heaolus. Kasumlikkuse nimel toodi sageli ohvriks ka loodussäästlikkus.
Praegu olemegi sattunud konservatiivsele arengurajale, kus ühiskonnas on valdav enesekaitseline hoiak, selge piiri tõmbamine oma ja võõra vahel. Riigi mõju eri elusfääridele suureneb, elukorraldus ja otsustusprotsessid on hierarhilised. Lõplik liisk konservatiivse arengutee kasuks langes aprillikuiste sündmustega pronkssõduri ümber. Just siis toodi rahvuslike väärtuste nimel ohvriks ühiskonna sidusus ja teatud määral ka majanduslik heaolu.
SE21 valmis enam kui 60 sotsioloogi, politoloogi, psühholoogi, majandusteadlase ja muid teadusharusid esindava eksperdi jõupingutuse tulemusena. Jätkusuutlik on Eesti, kus on kindlustatud neli eesmärki: eestiliku kultuuriruumi püsimine, inimeste heaolu kasv, ühiskonna terviklikkus ja tasakaal loodusega. Eesti senises arengus on aga ikka kiputud üht või teist arengueesmärki üle tähtsustama.
SE21 viitab mitmetele konservatiivse arengutee riskidele. Ehkki osale vanemast põlvkonnast võib olla meeldiv soojendada end minevikuväärtuste paistel, ei tarvitse riigi suurenev roll ja tugevnev sotsiaalne kontroll paeluda noori. Pigem võib konservatiivsete väärtuste domineerimine ja oma järelevalvefunktsioone samm-sammult laiendav riik tekitada nooremas põlvkonnas emigratsioonisurve. Sellist stsenaariumi on raske kokku sobitada eluga avatud euroruumis.
Sotsiaalse partnerluse arengutee seevastu ei ole riigi-, vaid kodanikukeskne. Selle mudel on võrgustikuühiskond, kus erinevad sotsiaalsed subjektid omavad võimalusi kaasa rääkida otsustusprotsessides, mis ei toimi mitte hierarhiliselt, vaid horisontaalselt. Inimeste hoiakutes vähenevad usaldamatus ja eelarvamused "mitteomade" suhtes. Kahjuks on meie erakonnamaastikul hetkel vaid sotsiaaldemokraadid ja rohelised need jõud, kelle poolt on tunda toetust sotsiaalse partnerluse ideaalide realiseerimisele. Ilmselt tuleb meil rahvuslik-konservatiivse arengu tupiktee siiski läbi käia, et veenduda selle sobimatuses tänapäeva maailma. Inimene õpib ikka ainult iseenda vigadest.
