Va banque!
Just sellist mängu hakkas äsja mängima Eesti valitsus. Ajal, mil suurriikide valitsused koostavad sadade miljardite eurode ja dollarite suurusi abipakette oma riikide majanduse elavdamiseks, ei toimu Eestis midagi sarnast. Otse vastupidi, seni põhjendas valitsuse tegevusetust raudne usk üliliberaalsesse majandusmudelisse, kus nähtamatu käsi turul kõik osalised kokku viib ja ilma valitsuse sekkumiseta parima lahenduse leiab.
Nagu lähiajalugu meile näitas, polnud see usk rajatud kaljule. Maailma pangandussüsteem varises kokku ja ka kõige liberaalsema majandusega riikide valitsused on üleöö muutunud kõige suuremateks turumehhanismide mõjutajateks ja nendesse sekkujateks, paisates tarbimise elavdamiseks turule sadu miljardeid, toetades otsetoetustega kriisi sattunud tööstusharusid ja ostes ning üle võttes panku.
Kuid mitte Eestis. Siin jätkub endine tegevusetus, kuid nüüd juba hoopis uue põhjendusega. Nagu kirjutab tänane Ekspress, on Eesti valitsusel kaks valikut: kas võtta välismaalt kümneid miljardeid kroone laenu ja elavdada sellega majandust või - tõmmata püksirihm veel enam koomale, et saavutada selle abil kiire üleminek eurole. Siis oleks Eestil võimalik täita Maastrichti kriteeriumid ning ühisrahale üle minna võib-olla juba 2010. aasta keskpaigas. (Eelmise võimaluse eurole minna lasi Andrus Ansipi valitsus lihtsalt käest.)
Milleks meile euro? Selleks, et eurotsoonis olemine vabastaks meid krooni devalveerimise hirmust ja sellega kaasnevast šokist. Kuid seegi ei tooks raha juurde.
Aga see on nüüd suur, ülisuur õnnemäng. See on klassikaline va banque ehk täispangale minek. Väljendi va banque sünonüümid on järgmised sõnad: seiklus, eksperiment, riisiko. Mis tulemus sellel mängul euroga on, ei tea keegi. Seda ei tea ka Andrus Ansip, Mart Laar ega Ivari Padar, kes selle kaardi on välja valinud ja mängulauda istuvad. Ütleme otse: neil ei ole aimugi, mis meist edasi saab.
25. augustil 1939, Poola kavandatud ründamise eelõhtul, tabas Hitlerit kaks tagasilööki. Briti valitsus leppis Poolaga kokku pakti allakirjutamises ja Mussolini lasi teatada, et ei ühine sõjaga. Hitler uuris närviliselt, kas rünnakut saab edasi lükata. Ta oli kindel, et see on võimalik. Uueks kuupäevaks määrati 1. september.
Göring hoiatas Hitlerit, et too ei peaks mängima va banque. Hitler vastas: "Ma olen kogu oma elu mänginud va banque!" Ja Euroopa oli jälle sõjas... (Martin Kitcheni raamatust "Tänapäeva Saksamaa ajalugu 1800-2000".)
