Üks pere – üks lasteaed ja kool

Lasteaed on Tallinnas kehtiva korra kohaselt sunnitud vastu võtma lapsi nende järjekorda jõudmise järjekorras, jättes kõrvale kogu muu sotsiaalloogika. Nii võib perre teise või kolmandana sündinud lapse sünnikuupäev olla "ebasoodne", selleks et saada samasse lasteaeda vanema õe või vennaga, sellal kui mõnes teises lasteaias talle ikka koht leidub. Ka piirkonnakoolide osas on keeruline teha erandeid, kui klassitäituvus on jõudnud piirini näiteks kaksikutest õekeste vahelt.

Kui peres on üks laps, saavad vanemad tema toomise-viimisega hakkama, olgu lasteaed töökoha või kodu läheduses või tee peal. Kui mitu last on mitmes eri lasteaias või ka koolis, ootab vanemat aga topelt- või kolmekordne koormus. Kõigil oleks lihtsam, kui esimesele lapsele leiaks pere lasteaia- ja koolikoha ning väikese sõsara või velle sünni järel võidaks kindel olla, et pere hommikud ja õhtud drastiliselt ei moondu. Sisuliselt tähendaks see turvaolukorra loomist kõikidele.

Perele on selline sõitmine traagiliselt aja-, energia- ning ressursikulukas. Kaotavad aga kõik. Tipptundidel mööda linna saalimine tähendab mõttetut kütusekulu, linnaõhu halvendamist ja kõikide liiklemiskiiruse aeglustamist. Keskkonnale pandav põnts on ühistranspordiga veidi väiksem, siis aga väsivad nii väikesed kui suured veelgi rohkem. Kaasreisijatelegi ei mõju väsinud lapse hädakisa kuigi innustavalt. Pikaks venitatud teekonnal on seos ka laste suurema haigestumisega, mis omakorda koormab kõikide ühist haigekassakukrut. Lapsevanem, kes hommikul ja õhtul on sunnitud sellisele rännakule, jõuab tööle väsinumalt, annab vähem rahvuslikku kogutoodangut ning suudab õhtul vähem keskenduda taastumisele ja kasvatamisele.

Jaburast korraldamatusest ei võida keegi. Lapsed "võtavad ära" ju arvuliselt sama hulga kohti koolides või lasteaedades. Küsimus on logistilises ebaefektiivsuses, teisisõnu, otsustajate mõtlemisvõimes. Lasteaia- ega koolikohti ei jääks lastesõbralikuma mõtlemise juures rohkem puudu ega üle, vaid need jaguneksid keskkonda ja peresid vähem koormavalt. Ühe lapsega peredel jääks ju järjekorranumbri järgi kohavõimalus samamoodi alles, kuid perele lisanduks oluliselt kindlustunnet järgmise lapse sünnitamiseks - sest järgmisele oleks lasteaiakoht juba praktiliselt kindlustatud! Elu oleks kõikidel puhtam, mõnusam, ja tänavatel ummikuid, saastet ning tolmu vähem.

Palju ja õnnelikke lapsi on nendes Euroopa riikides, kus lisaks rahalistele operatsioonidele on kombeks ka mõtelda. Selle Eestis harva esineva iibemeetme nimi on otsuste läbimõeldus lastega perede seisukohalt. Mõtlemine enamasti ei röövi riigi ega kohaliku omavalitsuse eelarvest ühtki lisasenti, elukvaliteet aga paraneks. Otsuste mõju analüüsimine pole midagi uut - näiteks keskkonnamõjusid osatakse juba arvutada. Prantsusmaal, Euroliidu ühe suurima loomuliku iibega riigis (ühe naise kohta 2 last, Eestis alla 1,6), on poliitika osaks hinnata kõiki otsuseid nende mõju seisukohast lastele ning lapsesaamistahtmisele. Sama on soovitanud ka Eesti demograaf Kalev Katus.

Kui arvutama hakata, on Eestis mõtlematuse hind ränk. Mõnede jaoks on lapsed muidugi "ebaoluline vähemus" ning seega ei vaevuta mõtlema hakkamagi. Aga peaks, sest rumalate otsuste tõttu kannatavad lõpuks kõik.

Liisa Pakosta on lapsevanem ja IRLi poliitik.