Twitter poliitikuile kohustuslikuks!

Läksin esmaspäeva õhtul Kumusse PÖFFi filmi vaatama. Veel enne kui saal oli pimedaks läinud, oli üks inimene Twitterisse postitanud teate:

"Kohe algab Kumus "It Might Get Loud". Saal on tuntud nägusid täis, ehk mõni võtab kitarri välja ja jämmib kaasa? Seni vaidlevad kohtade üle."

Twitter on internetiprogramm, mille ekraani aknakesse saab kirjutada maksimaalselt 140 tähemärgi pikkuseid teateid. Töötab ka telefonis.

Twitter on kõige kiiremini kasvav sotsiaalvõrgustik kogu maailmas. Sotsiaalvõrgustikes inimesed suhtlevad kogu aeg igasugustel teemadel.

Pärast filmi selgus, et üks ajakiri oli avaldanud minu ja mu tuttava vestluse Twitteris. Tuttav oli väga pahane. Mul oli ükskõik.

Tegelikult tahtsin ma öelda, et kõige rohkem vajavad sotsiaalvõrgustikke poliitikud. See peaks kõigile neile olema kohustuslik.

Igal poliitikul peaks olema Twitteri ja Facebooki konto ning oma blogi. Iga poliitik peaks päeva jooksul kirjutama, kus ta on ja mida teeb.

Kõik poliitikute veebiaadressid ja -kontod peaksid olema avalikud, sest aruandlus rahva ja valijate ees peab hõlmama vähemalt 30% poliitiku tööajast.

Kõik poliitikud peaksid olema kohustatud võtma oma Facebooki kontol sõpradeks vastu kõiki, kes seda soovivad.

Nad peaksid postitama päevapilte, millel on juures geograafilised koordinaadid, mille järgi saab kaardil näha, kus need tehtud on.

Kommenteerimine peaks olema lubatud ning poliitikud peaksid olema kohustatud kommentaaridele iga päeva lõpus vastama.

Kui Eesti poliitikuid kohustada sotsiaalvõrgustikes valijatega suhtlema, siis tekib esmakordselt maailmas võimalus näha tõelist tagasisidet.