Tuhat päeva Eesti Vabariigis: Lennart Meri on jumal ja Porsche Cayenne väga popp sõiduvahend

See on kahtlemata ilus ja ümmargune number. Arvesse võttes kõiki loomulikke tõuse ja mõõnu, on see olnud päris põnev: kui ma 11. juunil 2006. aastal oma raske kohvriga Tallinnas maandusin, oli mul plaanis jääda siia kõige rohkem aastakeseks.

Mingil põhjusel on aeg kulgenud kiiremini kui mu armas inerts. Avaldan järgnevalt valiku muljetest, mis on minusse selle perioodi jooksul kogunenud. Et artikkel Eesti Ekspressis kahe nädala tagant pole just piisav, et kõiki oma mõtisklusi teiega jagada, otsustasin välja tuua ühe teema peaaegu iga kuu kohta, mis ma siin koduses riigis elanud olen:

1) Kohalike tüdrukute lemmiknimi on Laura;

2) Koogid on liiga kreemised;

3) Solaarium on sama tähtis kui saun;

4) Egiptus on solaariumist isegi veel tähtsam;

5) Narva nime kuuleb enamasti seoses naljaga;

6) Kohalikud armastavad "tsiteerida" üht konkreetset lõiku Ernest Hemingway romaanist "Kellel on ja kellel pole": "Igas maailma sadamas on vähemalt kaks eestlast ees ootamas" (ma ei ole seda raamatut ise lugenud, aga mulle räägiti, et ta kirjutas hoopis nii: "Ükski hästi juhitud lõunamaiste vete jahisadam pole täiuslik ilma vähemalt kahe päikeseküpse ja soolaste juustega Esthonians");

7) Mehed on siin vaiksemad kui naised;

8) Paljud kelgivad, et nad ei osta kunagi trammis piletit;

9) "Meister ja Margariita" on peaaegu kõigi mu sõprade ja tuttavate lemmikraamat;

10) Alla 26-aastased eestlased ei räägi siin vene keelt;

11) Üle 26-aastased eestlased räägivad natuke vene keelt;

12) Vähemalt minu tutvusringkonnas on sõnal "Savisaar" mingi väga ebameeldiv mõju;

13) Lasnamäe elanikud eelistavad oma elukohta pigem mitte mainida;

14) Eestlastes on rohkem poola verd (mitte tingimata juudi) kui kohalikud arvavad;

15) Gruusia toit on kõigest, mida ma Eestis maitsnud olen, kõige parem;

16) Viimasel ajal on puumajad jälle moodi tulnud;

17) Globaalse soojenemise tõttu on Pärnust saanud ülisuur bluff;

18) Olles head-aga-vaiksed vaatlejad, teavad eestlased välismaalastest rohkem kui välismaalased neist;

19) Aladdini restoran on Kopli piirkonda äraeksinud oaas;

20) Küünespaad on ainus äri, mis majanduskriisi edukalt üle elab ("Ära kunagi alahinda välimust");

21) Eesti inimestel on Austraalia ja Brasiila fetiš (arrivederci Italia);

22) Lennart Meri on Jumal ja Ta valitseb eelkõige kohaliku enamuse, ateistide, seas;

23) Jaanipäev on kaugelt olulisem kui jõulud;

24) Üks igast neljast (või kolmest) Eestis elavast hingest on seisukohal, et ülima harmoonia valem on pool-aastat-siin-pool-Tais;

25) Vana arm ei roosteta: sovietiaegsed canapé´d on kapitalistlikele tapastele tugevad konkurendid;

26) Odessa champagne tekitab maailma jubedaima pohmelli;

27) Eestlased ei reisi mitte kunagi Lätti (olgu, võib-olla siiski korra või paar konverentsile),

28) Enamikul segaverelistest eestlastest, keda mina olen kohanud, on eesti soost isa ja slaavitarist ema (ja emakeeleks on neil tavaliselt nende ema keel);

29) Kõige sagedamini korratud küsimus: "Mida paganamat sa siin Eestis teed?"

30) Postiteenus on odavam kui teistes Euroopa Liidu riikides;

31) Porsche Cayenne on tõepoolest väga populaarne sõiduvahend;

32) Isegi karsklased tunnistavad, et Hell Hunt kuulub selle riigi asutuste esikümne hulka;

33) "Kuule, João, sa hakkad jälle pronkssõdurist rääkima?";

34) Orkut on Eesti Yellow Pages;

35) ) Võimas vastukaja mu viimasele artiklile "Viimase aja tabu Eestis: 'Maarja läheb ka Eestist ära..." vaid kinnitab, et soolise lõhe teema sobib täiuslikult tulise diskussiooni tekitamiseks Eestis;

Oehh, tunnen nüüd kergendust. Ja jah, last but not least, tunnistan ka seda, et eestlastele meeldib uurida, mida välismaalased neist arvavad.

* romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor