Tiina Jõgeda: Kas murda uks maha?
Üks mu sõber pani mullu oma äri kinni, vormistas end töötuks ja võttis "loomingulise puhkuse". Ta oligi puhkuse välja teeninud, sest 15 aastat väikeettevõtjana lendasid puhtalt töö tähe all. Nüüd on puhkama asumisest üle aasta möödas ning mehe vabanemisrõõmust pole midagi alles jäänud. Uut "loomingulist väljakutset" pole ta välja mõelnud. Masu ajal ei tasu ju millegi alustamine ära!
Puhkus muutus piinaks. Mees on otsustanud selle uhkelt iseendas ära kanda, ta ei suhtle kellegagi. Sõbrad helistavad - ta ei võta vastu, meilidele ka ei vasta. Auto seisab maja ees, toas tuled põlevad, aga ust ta ei ava. Sõbrad muretsevad. Filmides murraks hooliv ligimene ukse maha, et ulatada abistav sõbrakäsi õngega, mille otsas on rammus kala.
Meie sõber pole hull ega näljas – ja ma usun, et füsioloogilist näljatunnet ei kannata suurem osa sajast tuhandest Eesti töötust. Neil on rahuldamata on hoopis muud vajadused.
Humanistliku psühholoogi Abraham H. Maslow´ kuulsat vajaduste püramiidi tõlgendatakse vääralt. Justkui ei saaks inimene kõrgemate väärtuste (nagu armastus, ilu, loovus või headus) kallale enne asuda, kui primitiivne S-loom (söök-seks-seedimine-soojus) temas vaigistatud on. Inimene pole valge laborirott, talle ei piisa rahuloluks täiskõhutundest ja soojast pesast. Õigemini – need vajadused on suuremal osal Lääne heaoluühiskonna lastel rahuldatud. Kui vajadus on rahuldatud, kaotab ta aktuaalsuse. Kohe tekivad uued mõtted, ihad, ambitsioonid – Maslow loodab, et nõnda arenetaksegi lõputult täiuslikkuse suunas. Vajadused tekivad-arenevad-muutuvad-kaovad pidevalt. Nälg iseenesest on päris hea motivator, leiab Maslow, sest näljane inimene rakendab kõik võimed ja loovuse näljatunde kustutamiseks.
Eneseteostuse aluseks on valikuvabadus – ja just siinkohal jääme kimpu.
Üks suuremaid meie aja pained on ülekutse “teha seda, mida sa ise tahad”. Aga kui ei tea, mida tahta? Suurem osa inimesi ei teagi, mida nad tahavad. Nad elavad oma elu parasjagu nii nagu välja kukub ega mõtesta seda eneseabiõpikutest pärit loosungitega. Hommik veereb õhtusse igapäevaaskeldustes. Ja polegi hullu, võiks öelda, et päris mõnus isegi.
Ainukeseks paineks kipubki see pidev surve “elada oma lugu”, teada vastust “kõige tähtsamale küsimusele”, mida ma tahan. Ajab ju vihale, kui tundub, et kõik teised juhivad oma elu vormeliässa kindlakäelisusega, ainult mina olen see jobu, kes kõngeb nälga, kuna ei oska saatuse poolt kandikule sätitud musta ja punase kaaviari vahel valida!
Nii kerge on endassse tõmbuda, siis ei pea kellelegi midagi seletama.
Ühel hetkel hakkab välisilm tunduma hirmutav. Sa pead kuulama kellegi heasoovlikku tänitamist "otsida endale töökoht, et haigekassa kaart saada", sa pead harutama nende probleeme, mis su enda jamade kõrval tunduvad lapsemänguna. Sa pead tegema halva mängu juures head nägu. Paljud teevadki.
Olukord, kus inimene ei saa “midagi parata”, on ohtlik. Sestap see peitupugemine.
“Kui me ei tule tule enam olukorraga toime, kui maailm käib meile ülejõu, kui me pole enam oma saatuse sepad, kui meil pole kontrolli oma elu üle, võime kindlasti rääkida hädaohutundest”, ütleb Maslow.
Aga ma ütlen teile, mis mu sõbral seal seistme luku ja riivi taga mõtteis on. Ta siiski on oma saatuse sepp. Niipalju mul õnnestus temalt välja õngitseda, et ta ütles, et loeb raamatuid. Ning et tal pole meile midagi tarka öelda. Vot just! Temas käärib mühinal üks sünniprotsess, kuigi võibolla ta seda endale niiviisi seletada ei oska.
Mõnikord tuleb tõepoolest sõbra päästmiseks uks maha murda, aga mõnikord tuleb lasta inimesel vaikselt ja rahus asjade üle järgi mõelda. Trikk seisneb neil vahe tegemises.
