Ootuspäraselt keskendus nii sealse kui ka manifesti refereerinud peavoolumeedia kommentaariumi suurim raev teksti lõpuosas toodud teeside viimasele, kuuendale punktile, kus oli muu hulgas puudutatud ühte tundlikku h-tähega algavat teemat – millest on muidugi tuline kahju, kuna tekstis on teisi tähtsaid ideid ja ettepanekuid.
Ühelt poolt on kogu manifest loomulikult kristlaste siseasi – ning olgu siinkohal kohe ära öeldud, et minu arust on tegemist vaidlusega, kuhu mittekristlastel ei ole kohane sekkuda. Teisalt aga tundub mulle, et sellel debatil on palju laiem resonants, mis võiks puudutada kogu Eestit tervikuna.
Kuigi mu enda suhet kristlusega saab üsna täpselt kirjeldada Goethe kuulsate sõnadega “zwar kein Widerchrist, kein Unchrist, aber doch ein dezidierter Nichtchrist” (kuigi ma pole ei vastukristlane, ega ebakristlane, olen ma ometi veendunud mittekristlane), näeksin ma hea meelega, et kirikul oleks Eesti ühiskonnas rohkem mõju, kui tal parasjagu on. See ei pea sugugi tähendama riigikirikut või kohustuslikke usuõpetuse tunde. Küll aga tundub mulle, et kirik võiks enamiku meie inimeste jaoks tähendada midagi enamat kui pelgalt jõulukontserti või kaplanit kaitsejõudude paraadil. Olgu ka öeldud, et kiriku all ei pea ma ei siin ega edaspidi silmas mõnda konkreetset konfessiooni või organisatsiooni, vaid kirikut selle kõige üldisemas, universaalses mõttes.
Tänapäeva Euroopa kultuur ja vaimsus tugineb kahele suurele, omavahel kohati keeruliste suhetega traditsioonile – millele kirikuisa Tertullianus viitas juba 2. sajandil oma kuulsa küsimusega “Mis on Ateenal Jeruusalemmaga pistmist?”. Meeldib see täna kellelegi või mitte, Euroopa kultuur on oma olemuselt sügavalt kristlik ning niivõrd kui me tahame sinna kuuluda, peame olema suutlikud selle taustaga ka suhestuma. Ei Euroopa kunsti, filosoofiat ega kirjanduslikku traditsiooni ole võimalik täiel määral mõista ilma omamata vähemalt üldist arusaama kristlusest. Ka eestlaste endi suure rahvusliku uhkuse, Arvo Pärdi muusika puhul on kristliku konteksti tähtsust raske üle hinnata. Teisalt on tänapäeva Euroopa kultuur ja vaimsus aga sügavalt mõjutatud filosoofilisest ratsionaalsuse traditsioonist, mis oma puhtaima väljenduse leidis 17. ning 18. sajandi valgustusajastus ning mille vahest kõige fundamentaalsemaks muutuseks oli uus arusaam, et teel teadmisele on kahtlus parem meetod kui usk.
Kui klassikalise religioosse maailmavaate lähtepunkt oli transtsendentne ja ajatu, väljaspool ilmalikku maailma ja selle heitlusi, siis valgustusajastu humanism lähtus inimesest – ning postuleeris inimese autonoomse võime suhestuda maailmaga, kasutades omaenda mõistust, toetumata ühelegi muule autoriteedile. Optimism ratsionaalsuse kõikvõimsuse osas on aga osutunud raskesti kaitstavaks. Eriti valusal moel jõudis see Euroopale pärale 20. sajandi koleduste kaudu ning nagu paljud suured mõtlejad on olnud sunnitud tunnistama, on ka kõige tohutumale kurjusele ja ebainimlikkusele võimalik leida mõistuslik õigustus. Nagu inglise filosoof Bernard Williams on kuivalt märkinud, oleks rumal loota, et Kanti kategooriline imperatiiv on “argument, mis sunniks peatuma neid, kes tulevad sind ära viima”.
See on ühtlasi koht, kus tuleks mõista, et kiriku (ja laiemalt religiooni) roll nüüdisühiskonnas ei ammendu sugugi pelgalt mingi konkreetse kultuurilise konteksti pakkumise ja säilitamisega. Tänapäeva euroopalikud väärtused, ükskõik kuidas me neid ka ei püüaks ratsionaliseerida, põhinevad lõpuks samuti abstraktses mõistes usul. Me
usume
, et inimesed väärivad olla vabad, me
usume
, et kõigil on õigus õnnele, me
usume
, et inimestena oleme me kõik ühepalju väärt. Ja selliselt ei vastandu humanism kuidagi kristlusele, vaid vastupidi, toetub sellele. Kristlus ei ole nende väärtuste ja tõekspidamiste osas mitte ainult ajalooline allikas, vaid elav traditsioon, mis neile tänaseni tähenduse ja kaalu annab.
Ma ei oska näha ühtegi head põhjust, miks kirikul ei võiks Eestis olla sellist mõju ja autoriteeti, nagu on näiteks Vabariigi Presidendi institutsioonil. Selle saavutamiseks ei piisa täna aga vaid sellest, et kirikud avavad hommikuti oma uksed ja ootavad, et inimesed sinna tee leiaksid. Ei piisa ka sellest, et seal “reedeti rokitakse, nii et katus väriseb”.
Tänapäeva sekulaarses Euroopas – ja saati siis Eestis – eeldab selline autoriteet kirikutelt valmisolekut ja soovi avalikuks dialoogiks. Just nimelt dialoogiks, mitte pelgalt kohatiseks näpuvibutamiseks hukkaläinud maailma suunas. Mõistagi ei saa kirik seada sellist mõju eesmärgiks iseeneses, püüdes olla iga hinna eest popp ja noortepärane. 17. sajandil reformatsiooni lipukirjaks saanud väljendil ecclesia semper reformanda est (kirik peab olema alati uuenev) on ka teine pool –
secundum Verbum Dei
(vastavalt Jumala sõnale) – ilma milleta taanduks kirik lihtsalt järjekordseks klubiks või korporatsiooniks.
O
ma traditsioonidest teadlik, neid austav ja hoidev, samas aga nüüdismaailma mõistev ning sellega suhestuv kirik võiks olla oluline osapool debatis Eesti ühiskonda kandvate väärtuste osas. Tänases Eestis võiks olla tublisti enam tähelepanelikkust ja empaatiat, enam hoolivust kaasinimese suhtes ka siis, kui sellest kohe otsest kasu ei ole tõusmas. See on koht, kus kirik võiks senise moraliseeriva kaevikusõja asemel ka inimeste igapäevaelu tegelike probleemide osas seisukoha võtta ning püüda rääkida kaasa teemadel, mis ulatuvad ka magamistoast väljapoole. Siin oleks kirikul võimalus olla tõeliselt universaalne ja ühendav, rääkida positsioonilt, mis on parteipoliitika või rahvussuhete ülene – mis on üldinimlik selle sõna kõige paremas tähenduses.
Kui kirik peaks aga leidma, et selline dialoog teda ei huvita, siis pole muidugi kellegi teise võimuses teda selleks sundida. Ainult et siis ei maksa vahest ka imestada, kui pühapäevahommikused jutlused lähevad tühjadele pinkidele. Mulle tundub, et manifesti koostajaid on ajendanud just nimelt see mure. Ning seda pürgimust saan ma toetada ka ise kristlane olemata.
