Targo Tennisberg: Miks me ei taha olla insenerirahvas?

Selleks aga on vaja ühelt poolt insenerkonda, kes vastavate tehniliste lahendustega hakkama saaks, teiselt poolt ettevõtjaid, kes inseneridele hea loomekeskkonna rajavad.

Praegu on Eestis võrreldes USA, Jaapani või Soomega mõlemast struktuurne puudus ja kuni see ei muutu, ei kasva ka meie pirukas. Loomulikult ei teki kumbki klass inimesi iseenesest, siin on omakorda vaja kolme olulist muutust ühiskondlikus suhtumises.

Esiteks on tarvis tõsta au sisse ratsionaalne maailmakäsitlus ja kriitiline mõtlemine. Mingil kombel oleme vajunud intellektuaalsesse sohu, kus isegi “kvaliteetajakirjandus” käsitleb tõemeeli libateadusi kõrvuti päris teemadega, ning keegi ei nõua kirjutajatelt oma väidete kaitsmist.

Teiseks peame edendama harjumust probleeme lahendada. Eestis muidu toredate kohalike programmeerijatega koos töötades tuleb mul teinekord nutumaik suhu, kui keegi jälle ütleb, et oi, see on nii keeruline asi, mina küll ei tea, kuidas seda teha või uurida. No mis siis, et keeruline, hakka kusagilt servast harutama ja küll ta välja tuleb! Aga näed, ei oska isegi harutama hakata.

Kolmandaks tuleb tõsta ettevõtluse mainet. Paljude eestlaste jaoks on ettevõtja ikka veel suli ja kaabakas. Selline hoiak on tohutus kontrastis USAs valitseva suhtumisega, kus antakse endale aru, et ettevõtja on see, kes loob teistele töökohti ja aitab neil uusi väärtusi luua. Ameerikas töötades puutusin kokku keskealise naisega, kes töötas kullerteenust pakkuva ettevõtte kontoris, kuid unistas oma eradetektiivibüroost, Jaapanisse puitu eksportiva orienteerujaga, ja näiteks arvutivõrgu administraatoriga, kes pidas oma põhitöö kõrvalt väikest plaadistamisettevõtet. Kõigil neil oli sees ettevõtmispisik ja ümbritsevad inimesed respekteerisid seda.

Muidugi ei muutu inimeste suhtumine üleöö, see tuleb ikka haridusest, kus tuleks astuda konkreetseid samme.

Nii peame vähendama laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Lastele on vaja näidata, kuidas töötab maailm – sealhulgas tehnoloogia ja majandus – ning kuidas reaalteadused on selle kõige aluseks. Ja maailma mõistmisest tulenev rahuldus on abiks ka sada protsenti humanitaarsete ambitsioonidega inimestele.

Samuti on vaja õpetada tunduvalt rohkem loogikat. Praegu seisnevad algklasside matemaatikatunnid ainult suures arvutamise õppimises. Kunagi olid kolmanda klassi õpikutes näited stiilis “see lause on väär” või “kui päike paistab, siis on ilm soe”, praegu ma sellise alusstruktuuri loomist õpikutest enam ei leidnud. Kui meil on seljaajusse jõudnud peamised süllogismid ning meetod, kuidas ühtedest faktidest teisi tuletatakse, jääb ühiskonnas ka igasugust häma palju vähemaks.

Integreerida tuleb matemaatika ja füüsika õpetamine. Praegu on matemaatikaõpetajad tihti kimbatuses, kui neilt küsitakse, miks on seda ruutvõrrandit (või vektorit või tuletist) vaja. Kui aga kohe pärast matemaatikatundi teha füüsikatunnis praktilisi ülesandeid sellest, kuidas rakett ümber Kuu lendab, asetuvad ka vektorid oma kohale.

Veel on vaja rohkem koole, kus reaalainete süvaõpe algab esimesest klassist. Praegu on neid minu teada vaid üks. Ennast targaks linnaks pidavas Tartus näiteks mitte ühtegi. Samuti on vaja füüsika- ja tehnikakallakuga koole (või vähemalt kas või ühte sellist!). Ei piisa lihtsalt reaalkallakust, vaid vaja oleks sellist, kus juba põhikoolis on füüsika fakultatiivkursused.

Taastada tuleks kõigile kohustuslik matemaatika riigieksam. Selle kaotamine ning matemaatikatundide asendamine ajaloo ja muu humanitaariaga on minu arvates maksnud Eestile tänaseks peaaegu 10 protsenti SKTst. Kui eksamit peetakse liiga raskeks, olgu siis tõesti olemas eri raskusega eksamivariandid, mitte aga olukord, kus terve keskkooli vältel on võimalik reaalaineid täielikult ignoreerida. See ei tähenda muuseas, et kõik peaks ülikoolis mingit seonduvat eriala edasi õppima, aga arvatavasti on produktiivsem ka torumees või elektrik, kes on saanud koolis kirjandusloo asemel ekstra füüsikatunni.

Kõrgharidusest rääkides peaks Eesti riik värbama viis-kuus väga head reaalteaduste õppejõudu nii Tartusse kui Tallinna. See maksaks ehk 30 miljonit krooni aastas, mis on mikroskoopiline summa võrreldes praegu poleemikat tekitavate ettevõtlustoetustega. Pealegi on hea näide olemas: Tartu ülikooli arvutiteaduse erialal on välisõppejõu Marlon Dumas’ värbamine parandanud kogu institutsiooni kvaliteeti.

Last but not least, on vaja süvendada lapsevanemates arusaama, et reaalained tagavad edu. Pärast Eesti vabanemist sai ühiskonnas valdavaks mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt märksa rohkem kui tõlk või PRi tegija (allikas: www.payscale.com).

Võttes eelneva kokku, saame järgmise rea: reaalhariduse ning loogika väärtustamise kaudu suurendame kriitiliselt mõelda ning tehnilisi probleeme lahendada suutvate inimeste hulka, mis toob endaga kaasa rohkem häid insenere ja ettevõtjaid, tänu kellele tekib meile rikkam riik. Kui me selle kõik ära teeme, oleme viie (ja mitte teistest aeglasemalt kasvava Euroopa, vaid maailma) rikkaima riigi seas nagu naksti.

Targo Tennisberg on viimased 14 aastat tegelenud eri rollides arvutitarkvara loomisega, sh üheksa aastat USAs. Vaata ka tema blogi aadressil: http://www.targotennisberg.com/tarkvara/.