Sven Mikser: Kas oleme valmis võtma venelast kaaskodanikuna?
Ohtlik ja jätkusuutmatu on selline Eesti, kus mitte-eestlased elutsevad suletud kogukonnana Narvas ja Lasnamäel, eestlased aga omaette Nõmmel, Türil ja Tarvastus, ütleb SDE esimees Sven Mikser.
Et Eesti 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, on ajalooline fakt. Et sellel okupatsioonil olid eesti rahva jaoks koletud tagajärjed, on samuti ümberlükkamatu tõsiasi. Ent küsimuses, kuidas ehitada sellele teadmisele Eesti tulevikku, lähevad meie inimeste arusaamad lahku.On inimesi, kes unistavad ilmasõja-eelsest muinasjutu-Eestist. Nad tahavad uskuda, et ühel heal päeval meie maa muust rahvusest elanikud lihtsalt lakkavad olemast, lähevad ära, ja järele jäävad “puhtaverelised etnilised eestlased”, kes elavad keset pastoraalset idülli taludes, mille piima ja mune inglased hommikulauas söövad ja kiidavad.Teised näevad Eestit, kus integratsioon on ühesuunaline vastasmõjuta protsess, mis jõuab peagi võiduka lõpuni, misjärel hakkavad mõnisada tuhat siinset etnilist venelast omavahel õhtulauas kerge aktsendiga eesti keeles vestlema ja Venemaad kiruma, et siis enne uinumist lugeda peatükk või kaks “Sõja ja rahu” või “Kuritöö ja karistuse” eestikeelsest tõlkeväljaandest.Need stsenaariumid pole ainult ebasoovitavad, vaid ka ebarealistlikud. Ent millised on realistlikud alternatiivid?
Ühtaegu ohtlik ja jätkusuutmatu võimalus on selline Eesti, kus mitte-eestlased elutsevad suletud kogukonnana Narvas ja Lasnamäel, eestlased aga elavad oma elu Nõmmel, Türil ja Tarvastus ning kisklevad omavahel riigivalitsemise küsimuste üle, kuni tuleb taas vajadus ühtse rivina venelaste vastu seista.Mina seevastu unistan Eestist, mille elanikest ülekaalukas osa on Eesti kodanikud ja Eesti patrioodid. Kus kodanik ei pea valimiskasti juures muutuma ühtäkki venelaseks, lätlaseks või ukrainlaseks, vaid võib jääda Eesti Vabariigi kodanikuks oma sotsiaaldemokraatlike, liberaalsete või konservatiivsete vaadetega. Kodanikuks, kes tahab oma kodumaale, iseendale ja oma lastele parimat.Selleni jõudmine eeldab põhi- ja vähemusrahvuste vahelist usaldust. See omakorda eeldab mõistmist, austust ja sallivust, ning seda mõlemalt poolelt.Laulusalm “eestlane olla on uhke ja hää” tekitab hingevärinat ka kakskümmend aastat pärast laulvat revolutsiooni. Ent kui lauldakse teist sama isamaalise laulutsükli lugu, milles leidub rida “tänavate tõmbetuules hulgub sihitult migrant,” tunnen ma end ebamugavalt. 21. sajandi vabas ja demokraatlikus Eestis peab ka venelane saama tunda end nii, et tal oleks uhke ja hää olla venelane.Me võime Eesti viimase kahekümne aasta arengu üle õigusega uhked olla. Meil on riik, kus kedagi ei tohi kiusata taga tema rahvuse, emakeele, päritolu või usutunnistuse pärast ja kus kõik on seaduse ees võrdsed. Ent siiski on meie lõimumispoliitika kaugel sellest, kus me võiksime olla.Kas meie, eestlased, oleme juba valmis võtma oma vene rahvusest kaaskodanikke nii, nagu neid näeb Eesti Vabariigi põhiseadus — kaaskodanikena, kellel on eestlastega võrdne õigus ühiskonnaelus ja riigijuhtimises osaleda, ennast teostada, püüelda õnnelikuma tuleviku poole? Kui me ei ole selleks valmis, siis mida me ütleme neile vene emakeelega inimestele, kes kinnitavad: ma ei saa ega taha olla eestlane, aga ma olen Eesti kodanik ja tahan olla Eesti patrioot?
Sain hiljuti ühelt proualt mureliku e-kirja, kus seisid read: “ma olen pikka aega olnud sotsdemmide valija, aga kui te ühinete VEE-ga, on minu toetus teie erakonnale kadunud. [–] Kas tõesti nende venelaste hääled on teile nii tähtsad?”Vastasin talle umbes nii: ei, need hääled, mida antakse valimistel, ei ole meile nii tähtsad. Meile on tähtsad need hääled, millega meie teistest rahvustest kaaskodanikud püüavad meid kõnetada ja meiega oma ootustest rääkida.Ei tohi hakata otsima ettekäänet, et öelda: vaatamata passi märgitud Eesti kodakondsusele ei kuulu te meie hulka. Ettekäänet, et öelda: ei, Eesti poliitika on etniliste eestlaste, mitte Eesti kodanike asi. Me peame olema valmis oma kaaskodanikega rääkima ja neid kuulama, ja ütlema neile, et kui nad on otsustanud oma saatuse Eestiga siduda ja olla selle maa patrioodid, siis on nad teretulnud kõigis selle riigi ja ühiskonna asjades kaasa rääkima.
Jah, meil on õigus tahta, et Eestis elavad muu emakeelega inimesed mõistaksid ja tunnistaksid, et Nõukogude okupatsioon ja tolle režiimi kuriteod on ajalooline fakt, mida ei saa olematuks vaikida, ning et 1944. aasta ei toonud Eestile vabanemist, vaid asendas natsliku okupatsiooni taas kommunistlikuga. Võõra võimu all läbi elatud kannatused, aga ka okupatsioonivõimude vastu peetud võitlus on oluline osa eestlaste ajaloost ja rahvuslikust identiteedist.Meie omakorda peame mõistma, et ehkki Eesti okupeerimine oli Hitleri ja Stalini salaleppe tagajärg ja ehkki ilmasõja lahingute lõpp Euroopas ei toonud Eestile vabadust, oli Teine maailmasõda venelaste jaoks ikkagi ka sõda oma rahva püsimajäämise eest omal maal, ja sellisena on tal oluline roll vene rahva eneseteadvuses ja identiteedis. Peame mõistma, et vene rahvuse ja keele samastamine okupatsiooniga on meie kaaskodanike suhtes ebaõiglane.Poliitikud on ikka konkurentide vääratuste kallal aasinud. Ometi ei usu me keegi, et Mart Laar oleks tõepoolest tahtnud Eestis likviidsust likvideerida või et Andrus Ansip sooviks elada igaveses kriisis. Miks peaksime suhtuma pahausksemalt Vene erakonna liidrite kinnitusse, et nad ei soovi Nõukogude okupatsiooni fakti kahtluse alla seada?Ma ei arva, et venelasest Eesti kodanik, kes tahab Eesti poliitikas kaasa lüüa, peaks end tundma nagu Joosep Toots Paunvere kihelkonnakoolis, kelle pea kohal ripub Julk-Jüri ähvardus: pea meeles, et sa oled siin nagu noatera peal! Ma ei arva, et peaksime vene emakeelega kaaskodanikult nõudma, et ta oleks mis tahes ajahetkel valmis “õigesti” vastama küsimusele, kas mõnd Eesti kodakondsusseaduse detaili tuleks muuta, kas Narva turumüüja tohib klienti kõnetada vene keeles, kas Nõukogude Liit osales Euroopa vabastamises või kas vastaja ikka vihkab piisavalt Putinit.Kui etniline eestlane võib olla Rootsi või Kanada lojaalne ja poliitiliselt aktiivne kodanik ning siiski tahta, et tema lapsed õpiksid eesti keelt ja tunneksid uhkust eestlaseks olemise üle, siis miks ei peaks sama võima siinsed venelased?
Eesti on kommunistliku võimu kuriteod hukka mõistnud. Ma ei oota uut Nürnbergi ega arva, et peaksime lõputult otsima vastust küsimusele, kuhu asetuvad kommunistide roimad Richteri skaalal, kui kõrvutada neid natside poolt korda saadetutega. Õiguslik vastutus okupatsiooniaegsete kuritegude eest on individuaalne ja iga inimese süü peab olema ümberlükkamatult tõestatud. Aga jääb moraalne vastutus.Vene rahvusest Eesti kodanik ei kanna oma emakeele tõttu suuremat moraalset vastutust Nõukogude võimu kuritegude eest kui tema eestlasest kaaskodanik. Küll aga peaksid teatud moraalset vastutust kandma need, kes tegid koostööd okupatsioonirežiimiga, olles ise teadlikud selle kuritegelikust olemusest. Nende seas oli kahjuks ka arvukalt eestlasi. Miks peaksime olema nii usaldamatud vene rahvusest kaaskodaniku suhtes, kes tahab olla Eesti patrioot, kui oleme samas nii usaldavad endiste kompartei funktsionääride suhtes, kes täna demonstratiivselt Venemaa poole rusikat viibutavad?Minult on küsitud, kas sotsid võtsid vene emakeelega kodanike kaasamise algatuse ette kerge häältesaagi lootuses. Kindlasti mitte. Eesti poliitiline lähiajalugu kinnitab, et massiivset häältesaaki saab siinses poliitikas kiiresti ja kerge vaevaga võita kolmel teel: vaenates Venemaad ja venelasi, vaenates Savisaart või olles ise Savisaar. Meie tee ei ole ükski neist kolmest.Me oleme öelnud, et meie eesmärk on ületada Eestis kogukondade vastandumine, mis on kaua teeninud ka mõnede erakondade poliitilisi huve. Meie eesmärk on selline ühiskond, kus kõik kodanikud on kutsutud osalema riigi- ja ühiskonnaelu küsimuste otsustamises. Astudes esimest sammu õiges suunas, ei saa me olla kindlad, millal kohale jõuame. Kui selle sammu astumata jätame, võime aga kindlad olla, et ei jõua sinna kunagi.