Peaministri keeras üles õiguskantsler Indrek Teder. Teder palus Riigikohtul kontrollida euroala päästefondi ESM vastavust Eesti põhiseadusele.

Statistika ütleb, et õiguskantsler saab lakki. Tema senisest viiest taotlusest riigikohtule on võiduga lõppenud vaid üks. Kolm asja Teder kaotas. Ühe taotluse saatis Riigikohus läbi vaatamata tagasi. Kuid see on pelk statistika.

Ansip tajub Tedre pöördumises suurt ohtu. Tegemist pole kohaliku elu küsimusega nagu varasemates taotlustes, vaid küsimärgi all on Eesti välispoliitika. Kui Riigikohus tuvastab põhiseaduse rikkumise, jääb Eestil üle kaks valikut: kas paluda päästefondi lepingut muuta või temaga mitte liituda. Vähetõenäoline, et üksnes Eesti pärast hakatakse lepingut ümber tegema. Seega eksisteerib oht, et Eesti võib ESMist välja jääda.

Paljudele tähendaks see rõõmusõnumit — raha niigi vähe, milleks Kreeka, Portugali, Iirimaa ja ei tea kelle veel päästmisega endale kohustusi kaela võtta, olgu õnnistatud õiguskantsler! Teisalt jällegi, kui Eesti peaks kunagi hätta jääma, siis kuidas minna abi paluma neilt, keda me ise abistada ei soovinud? Afganistanigi saadab Eesti sõdureid seetõttu, et NATOs kehtib põhimõte: üks kõigi, kõik ühe eest.

ESMist väljajäämine oleks tüüpiline riikliku ohustsenaariumi rakendumine: liitlassuhted nõrgenevad ja riigi sees tekivad poliitilised pinged. Kreml hõõruks rõõmust käsi.

Teder on tipptasemel jurist. Ta ei küsi nagu poliitik, et kas hea läbisaamine euroriikidega ja ESMist saadav võimalik kasu kaalub üle põhiseaduse rikkumise. Ta ajab õigust taga. Teder ei usu ka Eesti sattumist isolatsiooni: “Isolatsiooni ei ole sattunud ju ka Kreeka, kus rikuti kõiki reegleid!”

Praeguses jamas on suuresti süüdi slovakid. Slovakkia ähvardas mullu päästefondi EFSF ära rikkuda, kui esimesel korral selle vastu hääletas. Euroopa Liidus pole selline veto kasutamine tavaks. Üks kõrge euroametnik võrdles vetot tuumanupuga, mida niisama ei vajutata. Aga slovakid vajutasid, ja eurotsoon karistas kõiki liikmesriike: ESM ei vaja kiirkorras abi andes enam kõigi riikide poolthääli, piisab 85 protsendi nõusolekust. Just see reegel muutis õiguskantsleri murelikuks — Eesti võib saada kaela suured kohustused ilma meie nõusolekuta.

Ansip väidab, et samamoodi ei küsi keegi meie nõusolekut, kui Eesti osalusega IMF raha Aafrika ja Ladina-Ameerika riikidele laenab. Ja 85 protsendi reegel võib olla isegi päris hea, sest välistab võimaluse ühel riigil oma vetoga tervet euroala halvata.

Kas Riigikohus mõtleb samamoodi?