Sulev Vedler: Maxima tunnistas vigu

Toimetajana ei tahtnud ma seda juttu uskuda – äkki teeb kibestunud neiu tagaselja tööandjat maha?

Aga Laura uskus.

Ta oli kirjutanud kevadel ülikooli lõputöö ajakirjanduslikest eksperimentidest ja pakkuski välja, et teeb järgmise loo elust müüjana ning läheb selle tarbeks katse korras Maximasse tööle.

Preili Mallene käis töövestlusel, hankis tervisetõendid, läbis koolituse, osales proovipäevadel, töötas kassiirina ning pani lõpuks juhtunu ja oma tunded kirja. Selleks kulus ligi kuu aega.

Laura näitas, et Maxima rikub seadusi pidevalt: väljaõpe toimus vene keeles, poes ei järgitud hügieeninõudeid, töötajad ei saanud töölepinguid jne.

See oli hea lugu. Mind ei üllatanud, et artikkel “Ma olin Maxima ori” kujunes Ekspressi viimaste kuude suurimaks hitiks.

Küll aga oli üllatav Maxima reaktsioon.

Algul läks nii, nagu ootasime. Maxima väitis, et Ekspress on kallutatud. Ei väitnud seda mitte ainult meile, vaid ka Eesti Päevalehele, kes samuti Maximas toimuvatest rikkumistest kirjutas.

Poekett uskus, et kõige taga on vaidlus ühe detailplaneeringu üle. Mis sest, et igale vähegi mõtlevale inimesele on selge – planeerimisvaidlus Lõuna-Eestis pole seotud tööõiguse, keeleseaduse ja hügieeninõuete rikkumisega Tallinnas.

Seejärel tuli aga üllatus. Lehele saadetud avalduses loobus Maxima vandenõuteooriast. Võttis patud omaks ja lubas vead parandada.

Eesti kõnekäänd ütleb, et hea mees, kes lubabki. Seetõttu ei saa me seda lubadust veel ajakirjanduse “võiduks” pidada. Võiduga on tegemist alles siis, kui töötingimused Maximas tõesti paranevad.

Ja mitte ainult Maximas – Eestis on rohkelt ettevõtteid, kus töötajate eluolu saab hulga paremaks muuta.